:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12788733t1hf960.jpg)
Kuressaare ametikool osaleb 2019-2021 aastatel Erasmus+ rahvusvahelises strateegilise koostöö projektis „Yellow European Stars“.
Ametikooli õpilased osalevad rahvusvahelises koostööprojektis
Projektis osalevad koolid kuuest riigist, nii kutseõppeasutused kui üldhariduskoolid. Projekti raames on igas koolis moodustatud Erasmus+ YES klubid (Erasmus+ YES club), millega liitumiseks soovija täitis ankeedi ja põhjendas oma soovi projektitöös osaleda. Tähtsal kohal projektitöös on igapäevaeluks vajalike kompetentside arendamine nagu suhtlemisoskus, koostöövalmidus, loomingulisus, infotehnoloogia kasutamine.
Paraneb ka osalejate inglise keele oskus, sest projekti töökeel on inglise keel. Projekti sihtgrupp on põhikoolijärgsed õpilased ja õpetajad. Teemad koolide vahel on jaotatud järgmiselt: tervis ja sport – Horvaatia, kultuuripärand – Türgi, keel-ideaalid ja vaimsus – Itaalia, e-kodakondsus – Eesti, jätkusuutlikud rohelised linnad – Portugal, tolerantsus – Hispaania.
Projektikohtumistel toimuvad õpi- ja töötoad koolides, teemakohased õppekäigud ja kohtumised valdkonna spetsialistidega. Avardub osalejate silmaring Euroopa kultuuride ja keelte mitmekesisusest.
Koostöö raames valmib Euroopa Kodaniku Profiil, milles on projekti töö käigus välja toodud jätkusuutliku Euroopa väärtused.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12788741t1h4718.jpg)
Osalejate muljed esimesest projektikohtumisest Horvaatias
Heinrich Mei, tarkvaraarendaja 3. kursus
11.-16. novembril olime ERASMUS+ projektiga Horvaatias. Käinud seal juba sama projektiga eelmisel aastal, mõtlesin, et sealne imeilus loodus mind enam üllatada ei saa. Kuid siiski, nähes nende grandioosseid mägesid, vajus mul suu uuesti lahti. Kuna suvehooaeg oli juba läbi, siis ilm polnud oluliselt soojem kui Eestis, sadas ainult palju rohkem. Meid see muidugi ei häirinud, sest olime veekindlad riided juba kodust kaasa võtnud.
13. novembril oli meil kavas minna praamiga ühele saarele, aga eelmisel päeval olid tervet Horvaatiat räsinud karmide tormituulte tõttu jäi see ära. Selle asemel oli meile valmis mõeldud plaan B. Selle eest võib tänada Horvaatia õpetajat Romanat, kes hoolitses, et meie reis mööduks nii muretult kui võimalik. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Nii külastasime väikest, aga armsat linnakest Opatijat. Kuna see koht oli mõeldud rohkem suveturistidele, siis oli see praegu peaaegu inimtühi. Pärast seda sõitsime kõik koos bussiga meid majutavate horvaatide kodulinna Daruvari. Sinna sõit oli parajalt pikk, umbes 4 tundi. Et olime pikast päevast väsinud, siis enamik kasutas seda, et saada mõni tund uneaega juurde.
Kogu projekt on väga hästi korraldatud ja loodan taolistes veel osaleda.
Alex Nurmberg, tarkvaraarendaja 3.kursus
Novembri teisel nädalal sain võimaluse uuesti Erasmus+ projektiga külastada Horvaatiat ja juba koduseks saanud Darovari linna. Lisaks nägime seekord ka huvitavat Horvaatia läänerannikut. Mulle meeldis reis väga, kuna nägin tuttavaid, nägin uusi huvitavaid kohti ja sain tuttavaks paljude huvitavate inimestega.
Teisel päeval külastasime Pula linna. Päev algas hoogsalt, sest magasin hotellis sisse ja pidin bussile jooksma, aga kõik läks hästi, sest maha mind ei jäetud. Bussile oli kiire sellepärast, et pidime jõudma praamile, mis viis meid Brijuni rahvusparki, mis on saarestik Pula lähedal, seal pidime külastama Rooma-aegset villat ja nägema ilusat loodust. Läks teisiti. Bussis saime teada, et see jääb ära, sest tormi tõttu oli veetase liiga kõrge. Natuke nukker, kuid sellest polnud midagi, sest tublid õpetajad tegutsesid kiiresti ja tulid lagedale tagavaraplaaniga.
Tee viis meid vaatama Pula linna Aldo Drosina staadioni, mis on Rooma-aegse arhitektuuriga väga võimas ehitis. Pärast seda sõitsime Opatija linna, kus käisime huvitavas Roko restoranis lõunat söömas. Toit oli väga maitsev ja toitev. Tellisin lihtsa salaamipitsa, mille ärasöömisega oli tõsiseid raskusi.
Kui kõhud olid täis ja tuju oli hea, siis viidi meid Opatija promenaadile jalutama. Teele jäi ka hotell Kvarner, mis oli esimene Aadria mere äärde ehitatud hotell ja märgistab seega Horvaatia turismi algust.
Lisaks käisime vaatamas vana kirikut ja Trsati lossi, mis mulle väga meeldis, sest tegu oli ehitisega, mis on mäe otsa ehitatud, seega avanes sealt võrratu vaade Rijeka linnale ja merele. Päike oli juba madalal, mistõttu ei lähe see vaade ilmselt mul elu sees meelest.
Kui olime pildid võrratust vaatest jäädvustanud, hakkasime liikuma Darovari poole, mis oli rahulik viietunnine sõit. Vahepeal tegime peatuse kiirtee ääres olevas Burger Kingis, sest kell oli juba hiline ja kõigil olid kõhud tühjad.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12788746t1h8b53.jpg)
Kristin Aspe, majutusteeninduse 1. kursus
Horvaatia reis ja inimesed olid toredad. Nende kultuur ja loodus on väga erinev Eesti omast. Uhked mäed ja läbipaistev vesi olid tõesti ilus vaatepilt. Horvaadid on väga külalislahked ja hoolivad üksteisest kui ka külalistest. Neile meeldib väga süüa ning kuulata oma rahvusmuusikat ja tantsida selle järgi. Mul oli au ööbida kaks ööd Horvaatia peres, kus mul oli kaks nooremat venda Josep ja Hilja ning noorem õde Tena ja koer Boa. Minu hostfamily elas koolist 25 km kaugusel Lipiku nimelises väikses külas. Kuna hommikuti läks ainult üks buss, siis pidin ärkama juba kell 6. Bussisõit meeldis mulle väga, kuna hommikune taevas ja ilus Horvaatia maastik tegid selle sõidu vapustavalt ilusaks.
Daruvari jõudnud, käisime igal hommikul kohvikus jutustamas ja kohvi joomas. Minu host-õde õpib turismindust ning sellest oli meil palju rääkida. suhtlesime inglise keeles.
Meie projektis osalesid veel Türgi, Itaalia, Portugali ja Hispaania kutsekoolid. Kõikide maade õpilased ja õpetajad olid väga toredad. Saime uusi teadmisi teiste riikide tervisliku eluviisi, kultuuri ja koolide kohta. Ka meie tegime esitluse neile Eesti kohta ja tutvustasime neile maailma kuulsamaid Eesti sportlasi.
Meil oli tervisliku söögi õpituba, kus tegime erinevaid mänge ja smuutisid. Koolis, kus viibisime oli oma tervisepark, kus saime jalutamas käia ja näha kuumaveeallikaid. Olen väga õnnelik, et mul oli võimalus sellises projektis osaleda ja tutvuda uute inimestega.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12788747t1h02a2.jpg)
Jonna Lea Pärn, majutusteeninduse 2.kursus
Minu jaoks algas see imeline reedene hommik Horvaatias hästi. Tänu sellele oli mul ka terve järgnev päev täis rõõmu ja naeru. Kuidas mu hommik hästi algas? Lühidalt öeldes mu majutaja tervitas mind sooja naeratusega, kui äratuskell käis, ning oli juba hommikul vara nii energiat täis, mis on piisav, et ka minu tuju heaks teha. Sättisime end kiirelt valmis, kuna olime natuke hiljaks jäämas. Ilm oli ilus, pilvine, aga soe.
Enne kooli minemist pidime käima läbi kohvikust, et kohvi saada. Ilma selleta lihtsalt ei saa. Kui kohale jõudsime, olid kõik viie riigi õpilased kui ka õpetajad juba kohal. Istusime klassiruumis, kus meie selja taga oli laual snäkke ja juua (soolased küpsised, magusad vahvlid ja krõpsud soolaga, joogiks apelsinimahla ja vett), mida igaüks võis võtta.
Tol päeval esitasid õpilased enda “Healthy Lifestyle” esitlusi. Kõigil läks väga hästi, esitlused olid hästi ja põhjalikult tehtud ning huvitavad. Pärast seda õppisime idioome, millele järgnes teemakohane mäng, kus õpetajad ja õpilased võistlesid üksteise vastu. Tahvlile kirjutati üks idioom ning üks õpilane ja üks õpetaja, kes istusid seljaga tahvli poole, pidid kaasmängijate kehakeele ja kirjelduse järgi ära arvama, mis lausega on tegu.
Peale kooli oli meil umbes kaks tundi vaba aega, enne kui oli minek ujulasse. Õpilased, kes soovisid, võisid minna ujuma, mis oli väga lahe idee. Enne käisin koos enda majutajaga söömas ning pakkisin tema juures kohvri kokku, et hiljem oleks lihtsam.
"Lasime valla enda sisemise lapse ning mängisime vees palli, tegime veidraid trikke ja nautisime oma aega."
JONNA LEA PÄRN
Kell 15.00 oli see aeg, kui need, kes tahtsid, said ujulas kokku. Bassein oli suur, veetemperatuur oli mõnus ja sealsed inimesed olid väga vaiksed ja rahulikud. Basseinis hakkasin suhtlema paljudega, kellega eelnevatel päevadel kuidagi jutule ei saanud. Me lasime valla enda sisemise lapse ning mängisime vees palli, tegime veidraid trikke ja nautisime oma aega. Väga kerge oli projektiliikmetega kohaneda ja ujulas käimine ühendas kindlasti meid veel rohkem. Lõbutsesime vees kaks ja pool tundi, kuigi oleks tahtnud veel rohkem aega.
Peale seda sättisime end kiirelt korda ja läksime kooli tagasi. Seal ootasid meid õpetajad ning need õpilased, kes ujulasse ei tulnud. Tegu oli hüvastijätuõhtuga. Saime süüa imemaitsvaid toite ja nautida õhtut seltskonnas.
See kõik oli väga emotsionaalne ja kurb hetk. Peale söömist me jutustasime oma lauas olevate inimestega ning nautisime viimaseid hetki koos, nii palju kui võimalik oli. Hiljem me kõik koos laulsime Ed Sheeran “Perfect” laulu, mis tõi pisarad silma. Muusikat vahetati ning saime kaasa tantsida ja laulda. Loomulikult ei jäänud ära ka grupitantsud ja pildistamised.
Kõige kurvem hetk oli see, kui pidime lahkuma. Tuli hüvasti jätta inimestega, kes kolme päeva jooksul said väga südamelähedaseks ja armsaks, see oli väga raske ja südantlõhestav. Saime teha viimased kallistused, öelda oma viimased sõnad ja oligi aeg bussile minna, mis viis meid pealinna Zagrebi.
Bussis olid koos nelja riigi esindajad: Eesti, Türgi, Itaalia ja Portugal. Meie sõit kestis kaks tundi ja selle aja jooksul me laulsime ja tantsisime täiel rinnal bussi tagaistmetel. Esimesena lahkusid türklased ja itaallased. Pidime kiiresti nendega hüvasti jätma, kuna oli vaja edasi liikuda. Teisena läksid maha portugallased. Ainukesena jäid bussi eestlased, ning kui kõigiga sain oma viimased kallistused ja hüvastijätu sõnad öeldud, siis veidi hiljem bussis sain aru, mis just juhtus. Ma nutsin ja nutsin. Tundus, nagu sellele ei tulegi lõppu. Meenutasin kõiki imelisi mälestusi reisist, kõiki sõnu ja naere, mida kuulsin, naeratusi ja särasilmi, mida nägin, ja kohti, kus käisin.
Erasmus+ YES projekt läks mulle heas mõttes hinge. Ma sain elumuutva kogemuse: tunda tundeid, mida ma arvasin, et ei tunne kunagi, sain uusi kogemusi, näha ja avastada uusi paiku ning suhelda teisest riikidest tulnud inimestega. Loomulikult sain ka end proovile panna. Õppisin uusi keeli ja sain rohkem teada teiste riikide kultuuridest, mis oli minu jaoks nii põnev.
See reis ei ole veel minu jaoks läbi. Ma suhtlen sotsiaalmeedia kaudu paljude õpilastega, kellega kohtusin, et nendega mitte kontakti kaotada. Pidevalt ma mõtlen reisile ja kõigele, mida kogesin, ning see toob suule suure naeratuse ja sära silma.
Ma olen rohkem kui tänulik, et mulle anti võimalus võtta osa Erasmus+ projektist.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12788748t1h816e.jpg)