Lõppeva aasta loojangul lõõtsuvas tuules saab selgeks, et tegelikult on kõik hästi. Täpselt nii, nagu igaüks seda enda jaoks selgeks mõtleb.
MEIE AASTA SAAREMAAL: Me peame leidma jõudu, et üksteist toetada ka rõõmuaegadel
14. detsember 2019, 00:22
• Aabits •
Teisipäeva lõunatund. Detsembripäike paistab madalalt, kuid eredalt, ent lõõtsuvat tuult see üles ei soojenda. Kuressaarest Salmele viival kergliiklusteel jalutab vaid kaks inimest: Ene ja Marie.
Jalutavad, sest silmapõletik jättis Marie lasteaiast koju, ütleb ema Ene.
Mariele, kes oma nime usinalt tähthaaval üles ütleb, lasteaias meeldib. Sel aastal õppis ta Karu-aabitsast lugema.
Ene mõtleb hetke ja tunnistab, et ka temal oli tegelikult tore aasta: ta vahetas töökohta ja sai juurde palju toredaid kolleege.
Tehumardilt Koimlasse viib kruusatee. Juba paar aastat räägivad kohalikud ametnikele, et seda teed pidi sõita ei saa, sest seal on auk augus kinni. Ametnikud raiuvad vastu, et kuna teel keegi ei sõida, siis pole mõtet seda ka korda teha. Kummaline nõiaring: sõitjaid pole, sest keegi ei taha autot ära lõhkuda, kuid teed parandada pole mõtet, sest keegi seal ei sõida. Võta nüüd kinni, kuidas see pundar lahti harutada.
• Tormimurd •
Tee ääres seisab sinine mopeed-auto. Veidi eemal tõstab traktor kraanaga puid kärusse. Töömehed Jüri ja Kristo on tulnud siitsamast lähedalt Tiirimetsast ja Metsalõukast, Jüri teeb oma metsa ja teine aitab välja vedada. Teen küttepuid, selgitab Jüri üle traktorimürina. Koristab tormimurdu.
"Seda ikka jagub," vangutab Jüri pead: mädanik on ka juba sisse läinud, viimane aeg ära viia. Jüri on saega mütanud juba mitu päeva, Kristo tuli alles nüüd. Sinine traktor on kindlasti vanem kui Kristo ise, aga möirgaja teeb oma töö korralikult ära.
• Kuulsused •
Üks paik Lääne-Saaremaal on tänavuse aastaga üsna tihedalt seotud. Lahetagusel sündis admiral Bellingshausen, kelle jälgedes tema nime kandev laev praegu Argentiina rannikul lõunamandri poole rühib, pardal saarlasest kapten ja saarlasest tüürimees.
Bellingshauseni sünnipaika tähistab veidi sammaldunud olemisega kivi. Kivi seisab küll uhkes üksilduses, aga koht ise pidi muidu olema turistide seas ütlemata populaarne. Eriti palju sattuvat siia Vene numbrimärgiga autosid.
Lahetaguse pool jääb Riksu külas paremat kätt veel üks koht, mis selle aastaga seotud: siin elas Olev Ait, Saaremaa vallavolikogu liige, kes nüüd juba mitu kuud taevases volikogus näppu vibutab. Pikka kasvu mees sõnu ei valinud. "See on ju pa*k, saate aru eesti keelest?" ütles ta veel aasta algul Saarte Hääles, kui kaevati, et ta avalikus ruumis liialt ropendavat. Olgu kuidas oli, aga ajalooraamatusse ta ennast kirjutas.
• Muda •
Toomalõuka küla Lõmala pool seisab künkal. Päike venitab end üle rannakarjamaa ja lahesopi juba üsna veepiiril.
Mees, kes eemal karjamaal traktorikärust midagi välja loobib, paistab sõrmepikkune. Võõrale silmale võib vaatepilt tunduda üsna kummaline: sõnnikuveo aeg peaks juba möödas olema. Jürgen loobib kärust adrut ja vanaisa laotab selle sealsamas laiali. Keset karjamaad mustaks kui kellegi kartulimaa.
Rannarahva keeles "mudaks" kutsutav mererohi jääb talveks karjamaale kuivama ja viiakse kevadel kokkuostu. Punavetikast toodetakse pärast agarit, ainet, mis marmelaadi kenasti ära tarretab.
"Eks ma olen seda ikka enne ka teinud," ütleb Jürgen kahe hangutäie vahel. "Rikkaks ei saa, see selline lisa." Hangutäis lendab läkiläkiga mehe jõul jälle karjamaale.
"Liiga paksult ei tohi panna," toetab mees hetkeks lõua ja käed hanguvarrele ning lisab, et plusskraade on ka vaja.
Kas adru annab karjamaale rammu ka juurde? "Eks ta ikka jätab jah," läheb kühveldamine edasi. Tegelikult on vastus silmagagi näha: kus adru eelmisel talvel peal olnud, laiutab päeva viimaste kiirte valguses haljendav ala.
• Saar •
Päev hiljem puhub tuul ikka kui põrguline, 15 meetrit sekundis ja edelast ning annab miinuskraadidele veelgi jäisema hinguse. Lompe kaanetab kirmetis.
"Külm on," väristab mustas rüüs nunn Theofili Reomäe kloostri ust avades õlgu. Ette teatamata tulnud külalised meelitatakse punasesse majja sisse ning nunnad ei tee kuulmagi, kui teekäijad kuumast joogist keelduda proovivad.
Theofili võtab viirukilõhnalise maja tagakambris pingil istet ning lubab naerdes, et küsib esmalt ise. "Kuidas lapsuke elab?"
Elu kloostris kulgeb nagu igal teisel inimesel: hommikul üles, õhtul magama. Vahepeal tehakse tööd. Nunn sõrmitseb vestluse ajal musti palvehelmeid. "Tänu Jumalale oleme tervise juures."
Tänavu täitus nunnadel kümme aastat Saaremaal. Alguses kolm aastat Öörikul ja nüüd juba seitse aastat Reomäel.
Kõik nunnad on eesti keele selgeks õppinud. Theofili ei väsi kordamast, kuidas lisaks keelele tuleb võõras paigas ka meelt õppida. "Ei pea aru saama ainult teise inimese kõnest, vaid ka sellest, mida ta mõtleb ja mida näeb."
Võõrsilt tulnud nunnadel oli algul vahel keeruline kinniseid saarlasi mõista. Theofili (ilmaliku nimega Anu) saab olla meeleõppel omamoodi tõlgiks. "Saarlaste väline kinnisus võib ehmatada," leiab ta. Tegelikult on saarlased väga külalislahked.
"Koosolemise rõõm." Nunna pruunid silmad naeravad seda öeldes.
Saarlaste laulev kõnekõla on nii hea kuulata, ütleb ta. Eriti siis, kui mõni pealtnäha karune ja tagasihoidlik suur mees teeb suu lahti ja hakkab kui laulma. Theofili otsib paar hetke õiget sõna: see teeb olemise kohe magusaks.
Õde Theohariti toob lauale valged tassid taimeteega, mille viirukiga segunenud tugev lõhn tungib ninna. See on Kreeka mägede tee, ütleb Theofili, teeb tugevaks. Teed ilma meeta juua pole siin mõeldav. Tänavu, tänu Jumalale, kogunes mesinikuharidusega Theofili eestvõtmisel rajatud mesilas hea meesaak.
Avatud talude kahe päeva jooksul käis Reomäelt läbi 2200 inimest. "Tänu Jumalale, kõik läks kenasti," ütleb Theofili. Tema jutust aimdub ehmatust, mis nunnadele osaks sai, kui külalisi muudkui tuli ja tuli. Algul plaanisid nad inimesed lihtsalt üle lugeda. "See oli väga rumal mõte." Tänu abilistele said pea kõikide külastajate nimed kirja ja pärast arvud kokku löödud.
Kümne aastaga on inimesed Püha Eelkäija skiita üles leidnud. Siin käib turiste, kuid käib ka neid, kes tahavad lihtsalt vaikselt palvetada või juttu rääkida. "Kuulame neid, kui nad tahavad, et neid kuulataks, ja räägime nendega, kui nad tahavad rääkida," ütleb Theofili.
Sooviga ennast lihtsalt tühjaks rääkida on siia viimasel ajal hakanud käima rohkem mehi, ütleb Theofili. "Mitte muidugi masside viisi," vastab ta imestava kulmukergituse peale. Mehed on kinnisemad ja püüavad ikka ise hakkama saada. Kui lõpuks jaks täitsa otsas, siis otsivad nad kohta, kust jõudu ammutada, otsivad saart, kus saaksid olla lihtsalt nemad ise. Ei ole siin sõpru või tuttavaid, siin ei pea mees tundma piinlikkust, et ta on nõrk. "Kloostris on sul usaldus."
Kuulame neid, kui nad tahavad, et neid kuulataks, ja räägime nendega, kui nad tahavad rääkida." - Theofili, Reomäe kloostri nunn
Muret teeb see, et eestlastel on hing katki ja üksteisega tülitsetakse. Rasketel aegadel suudame me üksteist toetada, aga seda peab suutma ka rõõmuaegadel. "Ma loodan, et see haav ükskord paraneb. Ainult ma ei tea, millal," ütleb Theofili.
Teevad nunnadki plaane, kuidas elu tuleval aastal Reomäel olla võiks, kuid kõik on Jumala käes. Oma inimlikust tarkusest võib ju plaane pidada, aga neisse ei klammerduta. Seepärast pole neil ka hirmu, kas eesmärgid saavad täidetud või mitte.
Theofili meenutab, et kui nad kümme aastat tagasi Öörikule kolisid, siis keegi heas mõttes tarkpea küsinud nunnade eluperspektiivi ja arengueesmärkide kohta. See oli nunnad naerma ajanud: nemad ei oska sellise sõnavaraga küll midagi peale hakata.
Tookord kinnitati küsijale, et kui Jumal mingil põhjusel maailma ära ei lõpeta, siis kestavad kloostrid veel kaua.
"Ma loodan, et me saame inimestena paremaks," ütleb nunn Theofili.
• Lahvka •
Randküla teeotsas askeldab inimesi valge bussi juures: lahvkaring. Siinkandis uus asi. Külarahva kodupood Orissaares kisti maha, et uut ehitada ning Saaremaa tuntumaid lahvkamehi Andrus Sunduk otsustas siin kandis sõitma hakata. Mees on rahul: praegu paistab sedamoodi, et jääb ringi sõitma ka siis, kui Orissaare pood jälle üles ehitatakse.
Sirje, kellel bussist väljudes näpus hapukoorepakk ja mandariine täis kilekott, pole pärispoes enam ammu käinud. Lahvkast saab kõik vajaliku kätte ja tellida saab ka.
Külas elavat mõnikümmend hinge, suvel rohkem. Tavaline Saaremaa küla. Sirje peab pensionäripõlve, kuid päris käed rüpes ka ei istu: suvel käib näiteks soovijatel muru niitmas. Traktorit tal pole, niidab käsitsi. Praegu läheb naabriperele hapukoort viima.
Sirje sooviks, et Saaremaa valla abiga saaks siinse külatänava natukenegi siledamaks. Naaberküla Kavandi sai teele mustkatte, sellest tema unistada ei julge. Ega siis raha igale poole ka ei jätku. "Saaks siia natuke kruusagi," rehmab Sirje hüvastijätuks käega ja istub oma Opelisse.
• Tuul •
Leisi viiv rannamaantee lookleb kui lint mere veeres ja metsade-karjamaade vahel. Üle lahe paistab Triigi sadam, lainetaval merel ulbib üksik valge luik. Paremas teeservas heidab üks jalamees üle õla pilgu läheneva auto poole, astub sammukese tee poole ja tõstab käe.
"Ega te Leisi poodi lähe?"
Rännumehel on hall habe ja vesised silmad. Kuuldes, et küüti saab ajakirjanikega, pobiseb mees muheldes habemesse: "Jeerum, jeerum… " Leisi on sõita seitse kilomeetrit. Hääletaja, kes pole ennast veel tutvustanud, räägib, et on Leisi poes jalagi käinud.
Ise on ta eluaeg autot juhtinud ja alati kõik küüdisoovijad peale võtnud. Aga nüüd olevat rohkem ikka neid autosid, mis hääletajat nähes pidama ei saa.
Oleks täna neljapäev, mitte kolmapäev, oleks lahvkapäev ja hääletaja ei peaks Leisi minemagi.
Tema on pensionär ja tema elus mitte midagi põnevat ei juhtu. "Nüüd käingi vaid Leisis poes ja supsti tagasi," seletab ta tagaistmel.
Leisi silt. Saame lõpuks tuttavaks ka. Ervin palub ennast viia Leisi keskplatsile kalaauto juurde. Pistab siis käe pihku, vaatab sügavalt silma ja soovib: "Kena naist ja palju lapsi!"
Ja naeratab.
Lapsi juba on.
"Siis on kõik hästi," ütleb Ervin.
Meie Saaremaa: kümme lugu, kümned kohtumised
Saarte Hääl alustas "Meie aasta Saaremaal" sarja lõppeva aasta alguses. Tahtsime teada, kuidas inimesed suures vallas elades hakkama saavad. Pigem oldi seda meelt, et omaette väikeses vallas oli parem. Sarja tulemusena jõudsid leheveergudele kümnete ja kümnete saarlaste lood. Suures pildis ei ole tegelikult suurt vahet, kas vald on suur või väike. Saarlane on visa ja saab hakkama igas olukorras.