Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/13/12809170t1h37a0.jpg)
Mitte igaühele ei jätkunud viimastel põgenikelaevadel kohta. Mahajääjad lasti maha...
"Kui hommik valgust tõi, läksime vanaemaga Allikale tagasi. Õues seisis kaks läbilastud kummide ja purustatud kerega sõiduautot. Tubades tühjad narid, põrandal verised sidemed ja riided…
Hirmsam pilt avanes karjaaias. Lauda taga, põllupeenardel ja metsa all lebasid mahalastud hobused. Neid oli palju, osa seotud puu külge ja seal tapetud. Hiljem arvati, et neid oli viissada," on meenutanud Sõrve lahingut Leida Undrest (89), kes toonase õuduse kohapeal üle elas.
Sajad ja sajad töökad loomad olid samuti Saaremaa viimaste veriste lahingute ohvrid, kirjutab ajaloolane Bruno Pao.
1944. aasta teisel poolel käisid kõige ägedamad ja ohvriterohkemad lahingud Eesti pinnal just Narva ümbruses ning Sõrve säärel. Kahe vaenuväe viimane heitlus toimus oktoobris ja novembris kitsal poolsaarel. Sealsed paigad peidavad siiani igal sammul mürsukilde, kuule ja muud sõjamoona. Aga ka traagilisi, veriseid mälestusi.
Olin just saanud 13-aastaseks, kui sõda pärast kolmeaastast vahet taas Saaremaale valgus. Õhtupimedas oli kuulda suurtükkide haugatusi, päeval tiirlesid lennukid taeva all nagu näljased kullid saaki otsides.
4. oktoobril puhkes naaberküla kohal õhulahing. Üks Vene lennuk kukkus põlevana Ure talu kartulipõllule. Jooksime poistega seda vaatama. Lendur oli püüdnud ennast lennukist välja hüpates päästa, ent ta langevari võttis tuld ning nüüd lebas nahkjopega mees surnult kartulivagude vahel. Pisut eemal suitsesid lennuki rusud, pardarelva padrunid paukusid kuumas mullas. Sealsamas vedeles lahtirebenenud Saaremaa kaart, millele olid punase pliiatsiga märgitud ringid.
Tahtsin kaarti endale, kuid taluperemees võttis selle ära, öeldes, et ma oma nina sõtta ei topiks. Oled niisuguste asjade jaoks poisike, võid surma saada, hoiatas ta.
Kuidas siit koju pääseb?
Õhtupoole tuli mööda külateed Valjala kiriku poole kahe hobusega voorivanker, üsna mahukas ja kraami täis, Saksa sõdur ohje hoidmas. Pidas Jursis Matsi talu väravas kinni ja küsis öömaja. Läksin moonavoori vaatama. Voorist rohkem huvitasid mind arvatavasti hobused, veohobused, kel turja kõrgust üle poolteise meetri. Minu kodus hariti põldu kahe tööhobusega, need olid vaksa jagu madalamad.
Too sõdur, Austriast pärit vanem mees, näitas Matsi pererahvale oma koduste pilte ja ise ohkas vaikselt, et ei tea, kuidas koju pääseb – meri puha ümberringi!
Naasin Matsilt koju pimedas, nii kella kümne paiku. Tee peal tuli mulle ootamatult vastu Saksa sõjaväe kolonn, mis varjatult ja tasakesi Kallemäe poolt Valjala poole liikus. Autode sinised pilutuled ei ulatunud isegi teed piiravat kiviaeda valgustama. Peitsin end tee kõrvale, keldri varju.
Mäletan siiani, et kolonni ees lahtises sõidukis uuris jäägrimütsiga mees taga tuleva auto tulede valgel kaarti.
2004. aasta sügisel käis rühm Sõrve lahingutes osalenud endisi Saksa sõdureid Saaremaal. Nende mälestuskogunemisel Kuressaare linnuses söandasin küsida Klaus Ritterilt (1918–2015), kas see võis olla tema pataljon, mis 1944. aasta 5. oktoobri õhtul Pöide kiriku juurest läbi Valjala Kuressaare suunas liikus.
Ritter, toona hauptman ehk kapten, mäletas, et oli saanud korralduse liikuda oma mobiilse väeosaga pimedal ajal mööda kõrvalteid uuele positsioonile. Voorivankreid neil kaasas ei olnud, need ootasid Kuressaare lähistel.
Kuressaares Vallimaa ja Sepa tänava nurgal elanud voorimehe Juhan Sanniku käsutasid sakslased oktoobri alguses 1944 vedama hobusega vanast gümnaasiumihoonest sineleid Ansekülla. Rindejoon nihkus voorimehele selja taha ja kui ta mitmete sekelduste järel Sõrvest koju jõudis, olid sakslased gümnaasiumi põlema süüdanud ja järgmist koormat enam polnud. Juhan pannud hobuse sõja eest talli ja punaväelased tungisid linna.
Kuressaare lähedale koguti kokku ka hobused, kes olid toodud Roomassaare sadamasse Riiast, laeval "Peter Vessel". Hobused olid 5. oktoobrist alates päeviti saduldatud, kirjutab siinses lahingutegevuses osalenud Siegfried Komberg 2004. aastal ilmunud mälestusteraamatus "Vastu pidada viimse meheni. Võitlus Saaremaa pärast" ("Halten bis zum letzten Mann. Der Kampf um Ösel"), ning need kuulusid 67. rügemendi juurde, mida kamandas ooberst (kolonel) krahv Jonas Eulenberg (1901–1945), päritolult preislane.
Preislased olid uhkeid sõjahobuseid kogu aeg au sees pidanud. Ent ajad polnud enam endised. Stalingi saatis Budjonnõi ratsaarmee laiali, sest see ei saanud tankide vastu.
Ja Kaugatoma rannas pidi oma hobustest loobuma ka ooberst Eulenberg.
Ligi viiesajale hobusele, kes ahtaks jäänud maakitsusele kokku aetud, polnud laevas kohta ja noortel sõduritel tuli langetada raske otsus: hobused hukata."
See juhtus pärast seda, kui venelased saatsid Ariste lahelt Ameerika päritolu amfiibautodel maale 150-mehelise dessandi.
Punaväe merejõudude manööver läks nurja ning üks sõjasaagiks langenud amfiib anti Sõrve põhjarannikut kaitsnud Saksa oobersti käsutusse. Edaspidi ei juhtinud ülem rügementi mitte oma kõrgejalgse ratsu sadulast, vaid palju madalamalt positsioonilt.
Eulenbergi rügemendi teise pataljoni komandör hauptman Ritter pidi aga ellujäämise eest mitu korda tänusõnu ütlema oma tavalisele pehmele nokkmütsile.
Tollased ohvitserid heitsid sageli lahingus kiivri peast – teraskesta alt ei näinud ega kuulnud ümberringi toimuvat nii hästi, kui keeruline olukord nõudis.
/nginx/o/2019/12/13/12809172t1hb915.jpg)
Ka Klaus Ritteril läks õnneks Tehumardi lahingus päästa pool oma pataljoni just seetõttu, et ta märkas, kust ja millal vastane läbi murdis.
Lõo liini hävitavast turmtulest eluga välja tulnud Ritter tõusis Sõrves ligi kaks kuud väldanud lahingutes esile ka pärast Torgu kaitseliini loovutamist: just tema oli üks selge peaga komandöre, kes korraldas 22. ja 23 novembril Saksa väegrupi evakueerimist Kuramaale ajutiste sadamate kaudu Sääre tuletorni lähistel. Kuramaale jõudes sai ta Raudristile lisaks ka Rüütliristi.
Hobustele polnud laevas kohta
Kõigepealt toimetati pioneerilaevadele haavatud, seejärel lasti pardale kurnatud võitlejad. Suurem osa raskerelvadest õhiti, ka muu varustus muudeti kasutuskõlbmatuks. Väeosadele laskemoona, toitu ja sõdurivarustust vedanud vankrite saatuse üle ei jäänud keegi pikalt aru pidama: nende kodarad raiuti puruks.
Ent ligi viiesajale hobusele, kes ahtaks jäänud maakitsusele kokku aetud, polnud laevas kohta ja need jäid tagalarühma, Kuramaalt täienduseks toodud nooremate ja sõjapidamises vähemkogenud sõdurite hooleks.
Ja neil tuli langetada raske otsus: hobused hukata.
Õhtuti kostis rindelt kahurite müra. Torgu valla keskus põles. Kahusaadu liin käis viis korda sakslaste ja venelaste vahel käest kätte. Külad põlesid, meenutab Leida Undrest oma mälestustes.
"Minu vanaema kodus Aavikul oli sisse seatud sakslaste laatsaret. Seal ei saanud enam olla. Põgenesime ööpimeduses Arbaja vanasse majja Sääre küla karjamaal, mere ääres," kirjutab ta.
"Ööl vastu 24. novembrit olime hirmunult üleval. Hommikuhämaruses käis hirmus kärgatus. Maja värises. Ümbrus oli suitsu täis, tuppa tungis hirmsat haisu. Õhku oli lastud meie ilus Sääre majakas.
Pisut hiljem kuulsime Stebeli patarei poolt hääli. Arvasime et sakslased tulevad. Hirmuga läksime tuppa. Aga akna ja ukse taga hüüti: tulge välja, tulge kõik välja! Kohale jõudsid Eesti korpuse sõdurid."
Mitu poissi jooksid Toretnina paadisadamasse, kus seisis puust meremärk, ja panid selle otsa punalipu lehvima, meenutab Undrest. "Säärelt lahkuv viimane laev avas kohe kahuritule. Õnneks meid ei tabatud." Punaväelased asusid miine otsima, kuid taganejad ei olnud jõudnud neid kusagile pannagi.
Undrest meenutab, kuidas nad leidsid mahajäetud vankritest pakitud leiba, mille etiketil seisis: valmistatud 1938. "Tassisime vanaemaga leiba sauna eesruumi. Majja paigutati neli vene sõdurit, kes käisid rannavalves – sõime seda leiba koos poole talveni."
Ja kui pime aeg saabus, lõikasid sõdurid lähemal vedelevatelt külmunud hobusekorjustelt rasvasemaid tükke ja keetsid neist õues pajas õli, "mis haises vastikult, aga tattnina andis valgust".