Sõrve sõjaratsud: Saaremaa viimaste lahingute ununenud peatükk

SÕRVES HUKATUD HOBUSTEST on Riigiarhiivis ainult üks foto (vasakul), mille tegi 1945. aasta jaanuaris Kaarmalt pärit fotograaf Feodor Olop. Olop tegi kümneid fotosid vabariiklik komisjoni tellimusel, mis oli kokku pandud “saksa fašistlike sissetungijate ja nende kaasosaliste roimade ja nende poolt tekitatud kahjude uurimiseks”.

FOTO: riigiarhiiv

Mitte igaühele ei jätkunud viimastel põgenikelaevadel kohta. Mahajääjad lasti maha...

"Kui hommik valgust tõi, läksime vanaemaga Allikale tagasi. Õues seisis kaks läbilastud kummide ja purustatud kerega sõiduautot. Tubades tühjad narid, põrandal verised sidemed ja riided…

Hirmsam pilt avanes karjaaias. Lauda taga, põllupeenardel ja metsa all lebasid mahalastud hobused. Neid oli palju, osa seotud puu külge ja seal tapetud. Hiljem arvati, et neid oli viissada," on meenutanud Sõrve lahingut Leida Undrest (89), kes toonase õuduse kohapeal üle elas.

Sajad ja sajad töökad loomad olid samuti Saaremaa viimaste veriste lahingute ohvrid, kirjutab ajaloolane Bruno Pao.

Tellijale

1944. aasta teisel poolel käisid kõige ägedamad ja ohvriterohkemad lahingud Eesti pinnal just Narva ümbruses ning Sõrve säärel. Kahe vaenuväe viimane heitlus toimus oktoobris ja novembris kitsal poolsaarel. Sealsed paigad peidavad siiani igal sammul mürsukilde, kuule ja muud sõjamoona. Aga ka traagilisi, veriseid mälestusi.

Olin just saanud 13-aastaseks, kui sõda pärast kolmeaastast vahet taas Saaremaale valgus. Õhtupimedas oli kuulda suurtükkide haugatusi, päeval tiirlesid lennukid taeva all nagu näljased kullid saaki otsides.

Tagasi üles