"Majandus muutub. Tehnoloogiad vahetuvad üha kiiremini ning ka inimeste eelistused ja hoiakud teisenevad," kirjutavad majandusteadlane Uku Varblane ja inimgeograaf Garri Raagmaa.
Lugusid Saaremaalt aastal 2035
10. jaanuar 2020, 00:21
/nginx/o/2018/12/05/11632660t1hb325.jpg)
Muutusprotsesse tundes ja nende kasutuselevõttu ehk ka eest vedades saab paremal juhul nende kulgu suunata või vähemalt mõju ette aimates halvimat vältida.
Aga mis on oluline? Ja kus suunas liikuda? Ning kas pole ohtu eksida?
Muutuste hindamisel on abiks stsenaariumid, mis lubavad läbimängida valikute mõju ning hinnata poliitikate sobivust ja töökindlust.
Tuleviku maalimisel vaatleme kahte võtmetegurit. Esiteks raha versus keskkond ja teiseks uus tehnoloogia. Võtmetegurite äärmustes joonistub välja neli stsenaariumi.
"Suur-Tallinn"
on neoliberaalne jätkustsenaarium, mis panustab globaalse ja EL-i raha sissevoolule, naudib idufirmade teket ning rakendab kiirendatud tempos uusi tehnoloogiaid. Need on jätkuvalt kallid ja erioskusi nõudvad, mistõttu võetakse esmalt kasutusele suurlinnades. Tehnoloogia- ja teadmusmajandus koondub Harjumaale ja veidi ka Tartusse.
Lääne-Eestile sobib Suur- Tallinna jätkumine teiste regioonidega võrreldes hästi. Kel ikka Hiius, Muhus või Vormsil suvemaja ei ole – see ei passi eliidi hulka.
Elu on üha hooajalisem: kahe turismikuuga peavad Saaremaa püsielanikud hädavajaliku rahatagavara kokku saama. Suvel mõne kilomeetri laiusel rannikuribal ja Kuressaares elu keeb, kuid oktoobris oleks nagu neutronpomm plahvatanud: ilusad majad, hooldatud aiad ja muruplatsid on, aga kedagi toimetamas ei paista.
"Kasvukeskuste Eesti"
aluseks on väikeettevõtetele uue võimaluse andev tehnoloogiline areng koos ülemaailmse ressursinappusega. Stsenaariumi üks eeldusi on väikeettevõtluse soosimine.
2035 ei veeta pea midagi välja töötlemata: siinsed tervisetooted on leidnud turu Euroopa ja Aasia suurlinnades; puidust saab maju ja mööblit; puidujääkidest ja muust biomassist "vääriskeemiat" ja biokütuseid; meres on kala-, vetika- ja karbikasvandusi. Liivi lahte kerkivad Läänemere suurimad tuulepargid.
Et uus merendus-energiasektor vajab varustus- ja hoolduslaevu, saavad Saaremaa laevaehitajad oma üle maailma müüdavaid aluseid kodus hästi katsetada ja täiustada.
Turismgi areneb: puhkajaid voorib juurde: Vahemere-Euroopa kaotab puhkuse- ja elamispiirkonnana populaarsust ja kuna Läänemeres on vesi kuude kaupa soe, siis kerkib rannikule ketihotelle ja spaasid, aga ka vananeva Euroopa elanikele pansionaate kui seeni pärast vihma.
"Ökokapitalistlik Eesti"
sünnib jätkuvalt tsentraalse juhtimise ja kasvavalt üleeuroopaliste keskkonnareeglite ruumipimedal rakendamisel.
Formaaljuriidiliselt on Eesti üha ökoloogilisem: keskkonnasääst tähtsustub, kuid et uued tootmistehnoloogiad ja säästulahendused on kulukad, siis rakendatakse neid vaid suure tegevusmahu korral üksnes suuremates linnades või loodusressursside vahetus läheduses.
Elu juhivad Brüsseli normide kõrval globaalsete suurvõimudega seotud välisettevõtted, kelle esmane huvi on Eesti loodusvarad oma kontrolli alla saada. Ainuke kasvav keskus on Tallinn. Lääne-Eesti rannikute maakasutus ekstensiivistub. Looduskoosluste toetustega kasvavad maastikku hooldavad karjad päris suureks, kuid need Euroopa parimatel karjamaadel mäletsevad lihaveised sõidavad jätkuvalt elusloomadena peamiselt Türki.
Eriti nukker on saarte olukord. Mõistliku ringmajandustööstuse tarvis inimesi ja materjali napib, veokulud on suured. Euroopa luksusmaksud sunnivad osa Saaremaa väikelaevaehitajaid tootmise üle viima Aasiasse ja Ameerikasse.
Saaremaa paberipuu, kala ja muu biomass seilavad ikka mere taha. Üle vindi keeratud keskkonnanormid ja keskkonnaaktivistide kampaaniad on suretanud enamiku katseid uusi tootmisi käivitada – vesiviljelus- ja meretuulikuparke ei tulegi. Vanad tööstused panevad uksed kinni. Hotellid-spaad palkavad ukrainlaste kõrvale suveks juba Vietnami ja Filipiini renditeenindajaid.
"Ökokogukondlik Eesti"
teostub juhul, kui maailmas saavad valdavaks keskkonnaalased väärtused, mis suunavad ka majandusotsuseid. Vähendatakse globaalset inimeste ja kaupade liikuvust, arendatakse mikroenergeetikat ja -tootmist ning levitatakse säästlikku kohalikku liikuvust ja tootmist võimaldavaid tehnoloogiaid. Tarbitakse vähem ja sissetulek inimese kohta ei kasva.
Rannikutel on läbi aegade olnud enam ülemerekäimist ja nüüdki tekib erinevaid koostöökooslusi suvitajatega, kel suures linnas enam kontakte ja kes kaugliikuvuse kallimaks muutumisega toimetavad enam oma maakohtades. Mahetootmine ja väikekalatöötlemine on alati olnud rannarahva elulaadi osa. Nii et ehkki Lääne-Eesti ja eriti saared on mitmes mõttes Euroopa ja ka Eesti perifeeria, siis just sellises perifeerias tahakski elada!
Kuressaare meremajanduskeskusest sünnib ridamisi uusi firmasid. Lisandub üksjagu uue tehnoloogia põhist eksporti andvat energia- ja toidutootmist, Euroopa huvi ja raha najal pannakse püsti meretuulepargid. Purje-elektri- ja vesinikulaevad ei ole enam vaid lõbusõiduks, vaid veavad ka kaupu. Juurde tuleb puidu- ja muu biomassi väärindamist, Euroopast kogukondlikku elulaadi viljelevaid loodus- ja ökoturiste.
Mida kõrva taha panna?
Saaremaa asub Euroopa perifeeria Eesti kõige kaugemal ääremaal. Elanikkond on ülihõre. Arengu üheks eelduseks on parem juurdepääs. Praamiliikluse tagamisest, aga isegi sillast ainuüksi ei piisa. Turutõrke oludes on määravaks kohapealsed võimekad arendustöötajad ja avatud mõttelaadiga poliitikud. Nende kätes on kasvatada tuntust ja luua soodustingimused, milleta ei pruugi investorid kauget kanti üles leida ja sellest huvituda.
Teiseks saab siin ülikoolide peamajadest kaugel üha olulisemaks kohalike ettevõtjate ja töötajate harimine, üle maailma teadmise hankimine ja võrgustamine, s.o innovatsioonisüsteemi kohapealne tugevdamine.