Uus viikingiaegne sadamakoht vajab kiiret uurimist

LEPITUS MERE- JA TUULEHALDJATELE: 8. sajandist või 9. sajandi algusest, st päris viikingiaja algusest pärit hõbedast peaga ehtenõelad, mis on küll kohalikud, aga kaunistatud skandinaavia loomornamentikast inspireeritud mustriga. Tegu on rinnakeega, mis on mässitud kinnitusnõelte ümber ja peidetud rannale paekivi alla. Võimalik, et see pidi kindlustama kellelegi õnne meresõidul. Foto: Erakogu

Arheoloog Marika Mägi pelgab, et Saaremaalt leitud viikingiaegne sadamakoht, millega seotud leiumaterjal ja info mullu temani jõudis, võib langeda rüüstajate saagiks.

Mullu novembris, kui Saaremaa muuseumis esitleti eksklusiivsel näitusel kuninglikku kuldvõru, käis selle leidnud Marika Mägi inspekteerimas juba uut intrigeerivat leiupaika. Selle ajalooline tähendus on tema hinnangul vähemasti sama suur või suuremgi kui Kesk-Saaremaalt päevavalgele tulnud ohverduspaigal ja sealt leitud kuldvõrul. 

MARIKA MÄGI märkis, et leidude hulgas on terve hulk naaberaladelt pärit esemeid. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tegu on muistse sadamaga, mida on kasutatud umbes aastail 700–1500, intensiivsemalt 8.–11. sajandil ehk viikingiajal ning 12. sajandi lõpust kuni 14. sajandini. Koha leidsid juba mõnda aega tagasi hobiotsijad, kes eelmisel aastal sellest muinsuskaitseametile ka teada andsid. Amet omakorda edastas leiumaterjali – sadakond eset või esemekatket – ja sellega kaasneva info Mägile.

Olulised ajalooallikad

Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas ütles, et leiud ja leiukoha andsid ametile üle otsinguloa koolitusele tulnud arheoloogialoo huvilised, kes seni olid tegutsenud seadust mitte järgides. 

"Nii olid nad sealt paigast mitmete aastate jooksul leide korjanud. Meil on väga hea meel, et nüüdseks on see olukord muutunud ja et järgmised leiud nende otsingutelt jõuavad kiiresti arheoloogideni ja ka leidude koha peal täpse dokumenteerimise olulisus on selge. Kindlasti julgustame ka teisi juba aastate eest avastatud leiukohti üle andma, kuna need võivad olla väga olulised allikad meie ajaloo mõistmiseks," lausus ta.

Sadamaga seotud leidude hulgas on rohkesti ehteid, osa ilmselt kaotatud, osa vahest väikesed ohverdused näiteks hea tuule kindlustamiseks. Selliseid väikseid ohverdusi piki kallast on teada ka näiteks soomlaste samalaadsest sadamakohast Hiitisest. Üsna palju on tööriistu, sh puidutööriistu, nuge, samuti ratsmete osi või ratsutamisega seotud asju nagu kannus ja jalus. Lisaks paadineetidele on silmatorkavalt palju hõberaha, enamikus üksnes osad müntidest – sääraste münditükikestega maksti, neid ei pandud aardena kõrvale. Relvadest on leidude hulgas vaid kaks odaotsa.

"Leiukoosseis on seega umbes nagu Viltina sadamakohal – kohapeal on toimunud intensiivne tegevus, on olnud pidulikult riides inimesi ja tehtud mingit kaupa, kuid elatud seal päriselt ei ole. Lisaks nimetatud asjadele on kallast järsemaks kaevatud, küllap laevade parema ligipääsetavuse huvides. Ilmselt olid kuskil ka paadisillad ehk siis kõik selline, nagu ka Viltina või Pälla sadamakohas," rääkis Mägi. 

Ta märkis, et leidude hulgas on terve hulk naaberaladelt pärit esemeid, eriti Mälari kandist ja üldse Rootsist, aga ka Kuramaalt. Mägi sõnul on leiupaigal väga rahvusvaheline ilme. Pole võimatu, et siin võiks edaspidisel uurimisel välja tulla midagi sarnast, nagu mujalgi Läänemere-äärsetes kaubitsemiskohtades, näiteks Poolas Trusos või isegi Mälaris Birkas.

KARPSÕLG: Üks haruldasemaid leide sadamakoha lähedusest on skandinaavia loomornamendiga kaunistatud karpsõlg viikingiaja keskelt, 9. sajandi teisest või 10. sajandi esimesest poolest. Kaks taolist on teada ka Birka matustest, üks sealjuures hauast, kus oli lisaks ka läänemeresoome keraamikat. Foto: Erakogu

KETASSÕLG: Selliseid 9. sajandi ketassõlgi on seni teada Soomest ja need on kaunistatud germaani loomornamentikast lähtunud motiividega. Viimaste aastate detektorileiud osutavad samas, et pea kõik varem soomepärasteks peetud esemetüübid on olnud viikingiajal tegelikult levinud ka Eestis – lihtsalt enne metallidetektori kasutuselevõttu me neist ei teadnud, sest kalmetesse meil tollal asju ei pandud. Foto: Erakogu

Arheoloogi sõnul on leiud välja tulnud väga suurel alal ja kogu piirkond vajaks põhjalikumat uurimist. "Olen kindel, et seda juba rüüstatakse praegu, sest ebamäärane info on levinud. Sestap peakski tegema kiiremas korras arheoloogilised detektoriuuringud, mitte lähtuma põhimõttest "parim säilituskoht on pinnas"," ütles Mägi. Raha uuringuteks on tänu saarlaste endi annetustele olemas ja tööd sadamakohas põhimõtteliselt plaanis juba kevadel.

Vaja täiendavaid uuringuid

Kadaka sõnul tuleb kõnealusest juhtumist ilmekalt esile see, kui oluline on leidude täpne dokumenteerimine leiukohal. Ta viitab Marika Mägi ekspertiisile, mille järgi on muinasaja inimene seal suurel alal tegutsenud pikemat aega, mitmete sajandite jooksul, aga kuna leiuinfo ei ole täpne, ei saa kindlaks teha, kuidas see paik eri aegadel kasutusel on olnud. 

"Seda saab nüüd selgitada ainult täiendavate uuringutega. Kui oleks kohe dokumenteerinud, ei peaks täiendavaid uuringuid koha olemuse mõistmiseks rohkem tegema, sest arheoloogiline uuring on oma olemuselt ju uurimisobjekti jäädavalt lõhkuv," lausus ta.

Kadaka hinnangul on arheoloogiliste leidude parim säilimiskoht kindlasti maastikul, sest arheoloogiapärandi ainus väärtus ei ole teadusliku uurimise allikaks olemine. 

"Meie muistised näitavad kultuurmaastiku ajalist mitmekihilisust ja seda saavad nad teha ainult maastikul autentselt säilides. Kuna aga ühiskonna kõik liikmed neid väärtusi ei jaga, siis tuleb kindlasti teatud kohti päästa, teha eri vahenditega rüüstamiskindlaks," tõdes ta.