Sõrve metsas maapõuest metalliotsija abil militaarkraami otsinud mandrimehed sattusid enesele teadmata üliohtliku sõjaaegse mürgi – sinepigaasi – tünnide peale.
Varanduseotsijad kaevasid välja seitse tünni massihävitusrelva
/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
29. jaanuar 2020, 00:28
"See näitab, kui ohtlik võib tegelikult olla detektorism – sa ei tea kunagi, mis maa seest välja tuleb. Ja kui teadmisi ka pole, võid otseses mõttes otsad anda," ütleb Sõrve militaarmuuseumi konsultant Tõnu Veldre.
Veldrele anti seitsmest sajaliitrisest tünnist teada enne jõule, kui Sõrve metsades väljakaevamisi teinud detektoristid helistasid, et leidsid maa seest "mingid tünnid": "Kas Sõrve muuseumimehed neid endale ei taha vedada?"
Veldrele antakse igasugu metsast leitud nodist teada tihti. Juhtub sedagi, et lõhkekeha leidjad helistavad ja annavad info edasi; kes see viitsib Pärnust demineerijaid oodata ja aega raisata. Ka seekord läks Veldre metsa tünne uurima.
Haisvad tünnid
"Need lehkasid õige pahasti ja ma mõtlesin, et ehk on sakslaste põlevkivist toodetud bensiin, mis aastatega tahkeks muutunud," meenutas Veldre, kes võttis kohe ühendust keskkonnaametiga. Ta imestab leidjate hulljulgust, kes halvasti lehkavaid tünne maast välja kaevasid ja augu pervele veeretasid.
"Halval juhul võivad nemad juba surnud olla. See on päris reaalne, et kaevad neid välja, muudkui hingad gaasi sisse ja ongi valmis," nendib Veldre.
Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõuniku Leili Tuule sõnul käisid inspektorid tünnidest jaanuari alguses proove võtmas. Möödunud nädala lõpus saadud analüüsitulemused viitavad selgelt sinepigaasi jääkidele.
Enam kui sada aastat tagasi Saksamaal väljatöötatud ipriit, tumepruun õline vedelik toimis gaasina levides massihävitusrelvana. Sissehingamisel põhjustas see surma, silma sattudes pimedaks jäämist, nahal halvasti paranevaid ville. Nimetuse sai mürkgaas Belgia linna Ieperi järgi, mille lähistel Saksa väed gaasi 12. juulil 1917 esimest korda sõjategevuses kasutasid.
Sõrve tünnides on vedelikust tünnide põhjas järgi pruunikat sodi. "Üritame koos ohtlike jäätmete käitlusfirmaga leida lahenduse, et tünnid koos ainega võimalikult kiiresti ära koristada ja nõuetekohaselt käidelda," ütles Tuul Saarte Häälele.
Ohtlik ei ole
Tünnide sisu tema kinnitusel otsest ohtu ümbritsevale keskkonnale ei kujuta, aga kindlasti tuleb taoliste leidude suhtes olla väga ettevaatlik. Tuul manitseb, et targem on sellisest leiukohast eemale hoida, veel vähem tohiks minna tundmatut ainet proovima või katsuma.
"Võimalik, et maapind peidab endas muidki ohtlikke objekte," lisas Leili Tuul.
Saaremaa militaarajalugu uurinud ajaloolane Endel Püüa ütles Saarte Häälele, et varasemast ohtliku sõjamürgi kohta Saaremaalt teateid pole. Ka mujalt Eestist pole teadaolevalt nii suures koguses sinepigaasi või selle jääke leitud.
Vastuseta küsimuseks jääb tõenäoliselt ka see, kuidas ohtlik aine Sõrve ja hiljem maapõue sattus. Endel Püüa sõnul üritas tsaariarmee I ilmasõja ajal Sõrves küll positsioone hoida ja erinevate relvade kasutamist võisid kaaluda nii nemad kui ka 1917. aasta sügisel pealetunginud Saksa vägi. Püüa sõnul kasutasid ipriiti eri vaenupooled, sest raha ei haise ja kes tootjale maksis, sai ka kaupa.
"Esimese maailmasõja ajal juhtus tihti, et gaasiga mürgitati ka oma mehed ära. Sellist relva kasutades pidi valima õige tuulesuuna ja kui päris õige veel polnud, kuid oht suur, lasti gaas ikka käiku, omal hambad tangis. Kogu lugu," rääkis Püüa.
Sõja järel uputati järelejäänud ohtlikku kraami tihti merre. Sõrves võisid tünnid aga auku ajada ka sõrulased, kes tahtsid ohtlikust kraamist lahti saada.