Abruka rahvas lõpnud loomade matmisega hädas

Riho Leppik Šoti mägiveise vasikaga. Foto: Erakogu

Kuigi seadus käsib surnud loomade jäänused viia loomsete jäätmete töötlemise tehasesse, matavad abruklased ikka veel kõik korjused maha kodusaarele.

MTÜ Abruka Rannaniit esindaja Riho Leppiku sõnul pole saarelt viidud ühtegi looma tapamajja ega ainsatki korjust Väike-Maarjas asuvasse loomsete jäätmete töötlemise tehasesse. Rannakarjamaade hooldamiseks peetavaid loomi tapetakse vaid oma tarbeks või siis surevad mõned neist haiguste ja õnnetuste tõttu. Kohalik lihatööstus Šoti mägiveiseid tehnilistel põhjustel ei tapa, Märjamaa kombinaat jääb kahe meresõidu ja lubatust pikema sõiduaja kaugusele.

Loomade arv Abrukal aina kasvab, praegu kuulub kahele maahooldajale kokku 214 Šoti mägiveist.

Riho Leppiku sõnul likvideeris ta möödunud aastal karjast pulli: “Minul suurt pulli karjas enam ei ole.”

Hukkunud loomade korjused ja tapajäätmed saavad kõhutäiteks lindudele, rebastele ja koertele. Kaks möödunud aastal hukkunud veist mattis Leppik oma maale lauda lähedusse maha. Korjuste Roomassaarde jäätmeautole toimetamiseks tuleks haisu tõttu tellida eraldi laevareis. “Sellist mõtet pole üldse tekkinud, lihtsam on korjus kohapeal maha matta,” ütles Leppik.

Sarnaselt veistega leiavad ka saare lambad tee loomapidaja enda toidulauale. “Nooremad söön ise ära ja vanemad lähevad koertele,” rääkis Leppik, kel on ligemale 80 lammast.

Seadus nõuab praegu Abruka loomsete jäätmete vedu Väike-Maarjas asuvasse loomsete jäätmete töötlemise tehasesse, mis tähendab logistiliselt väga keerulist kahte mereületust ning ligemale 280 km pikkust maismaatransporti. 

Abruka loomakasvatajate palvel taotleb Saaremaa vald keskkonnaametilt luba rajada saarele loomsete jäätmete matmispaik, kuhu matta aastas 10–15 veise tapajäätmed. 

Riho Leppiku sõnul soovivad nad avada saarel tapapunkti ning hakata kohalikust toorainest valmistama lihatooteid, näiteks vorsti või hakkliha.