Sõrve noormehe unistuste amet lõppes peavaluga

Markus Trave.

FOTO: Siim Metsmaa / Saarte Hääl

Väikepaadiehitajaks õppinud Markus Trave töömehepõli unistuste erialal lõppes kolme kuuga, sest paadiehituses kasutatavad kemikaalid põhjustasid noormehele talumatut peavalu.

Sõrvest Imari külast pärit Markusele pakuti paaditööstuses värvimistööd. Päevast päeva tuli töötada mürgiste värvide ja vaiguga. “Mul pole kunagi pea valutanud, aga kui ma nende kemikaalide käes olin, siis tekkis peavalu,” ütleb Markus. Peavalud algasid juba esimese kahe nädala jooksul ja asi läks järjest hullemaks, kuni kolm kuud pärast tööleasumist otsustas vastne paadiehitaja ameti maha panna: “Parem karta kui kahetseda.” 

Markuse sõnul vaevas tugev peavalu ka kahte töökaaslast, kuid nemad otsustasid jääda.  “Ühel värvijal, kes seal töötas, läks asi nii hulluks, et kiirabi pidi ta ära viima,” rääkis ta. 

Markuse sõnul ollakse paadiehituses kemikaalide võimalikust tervist kahjustavast mõjust teadlikud, kuid kõigile sobivat lahendust pole. Kaheksa tundi järjest maski kanda pole igaühele võimetekohane. Hakkab lihtsalt palav ja ebamugav. 

Hiljem proovis Markus paadiehituses veel üht teist ametit, kus tuli toimetada klaasvillaga. “See läks näkku ja ajas sügelema.” 

Markusele teeb meelehärmi, et kolm aastat Kuressaare ametikoolis omandatud erialal töötamisele tema tervis vastu ei pidanud. Paadiehitus oli sõrulasele südamelähedane ja huvitav, merega seotud ametist oli ta kogu aeg unistanud. Nüüd teenib Markus juba kümme kuud leiba ehitusettevõttes ja kiidab Soela väina äärse metsa värsket õhku: “Plaanin siin ka edasi olla.”

Tagasi üles
Back