:format(webp)/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/10/13000386t1ha185.jpg)
Eikla sohu metsavendade punkri asukohta püstitatud mälestuskivi juures toimus laupäeval pidulik rivistus, lauldi isamaalisi laule, süüdati küünlad ja asetati pärjad.
Eikla soos kõlasid aupaugud metsavendade mälestuseks
/nginx/o/2020/03/10/13000384t1h5089.jpg)
3. märtsil möödus 74 aastat lahingust Eikla soos punkris varjunud nelja metsavenna ja ülekaalukate julgeolekujõudude vahel.
Kui tavaliselt lõppesid sellised lahingud metsavendade hukkumise või vangistamisega, siis Eiklas õnnestus kolmel metsavennal pärast ägedat lahingut põgeneda. Kodutalu maadele rajatud punkris jättis aga elu Johann Mets. Suuri kaotusi kandsid ka ründajad: surma said kolm piirivalvurit ja julgeolekutöötaja Sirel. Haavatuid oli viisteist.
Kõik neli metsavenda olid haigestunud grippi ja lebasid seetõttu jõuetuna naridel. Lahingu alguses visati nende punkriahju korstnasse granaat, mis täitis ruumi tuhapilvega, kuid kõigest hoolimata õnnestus neil Saksa kuulipilduja MG-42 töökorda seada ja vastutuli avada. Ründajad tõmbusid tagasi ja seda ära kasutades ellu jäänud metsavennad põgenesid. Väidetavalt julgesid ründajad uuesti punkrile läheneda alles siis, kui kohale oli toodud kahur, mida siiski ei kasutatud.
Lahingu mälestuseks kõlasid kaitseliitlaste aupaugud kaasaegsest kuulipildujast.
Pidukõnes juhtis Saaremaa metsavendluse uurija Mati Vendel tähelepanu sellele, et jätkuvalt kujutatakse metsavendi okupatsiooniaegse ideoloogia järgi kui bandiite, kes tegelesid röövimise ja tapmisega.
“Vennad Johann ja Arteemi Mets ehitasid punkri oma talu maadele. Neil ei olnud muud võimalust. 1941. aasta küüditamine, lossihoovi ja Torgu massihauad olid neil elavalt silme ees. Nad ei tahtnud uue võimuga mingit tegemist teha, kuid neid ei jäetud rahule: Johann langes, Arteemi viidi vangilaagrisse ja ülejäänud elu pidi ta elama mandril, sest tagasi kodusaarele teda ei lastud,” rääkis Vendel.