INTERVJUU Ülo Tuulik: meri annab meile hõlmamatu vabaduse tunde

Copy
ÜLO TUULIK: olen geneetiliselt muhulane, sünnilt abrukalane ja saatuselt sõrulane.
ÜLO TUULIK: olen geneetiliselt muhulane, sünnilt abrukalane ja saatuselt sõrulane. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Äsja oma 80. juubelisünnipäeva pidanud kirjanik ja ajakirjanik Ülo Tuulik on sündinud Abrukal, peab end geneetiliselt muhulaseks, on rännanud palju laias maailmas ning nüüd taas tagasi Saaremaal. Millest kõneles mees Kadi raadio saates “Ulgusaarlased”?

Oled Abrukal sündinud ja üles kasvanud, mandrile läinud, ent päriselt sinna pole jäänud. Aga kas sind võib ikka päris saarlaseks nimetada või kuidas sellega on?

Kui hakata uurima arhiive, siis võin ennast  lugeda pigem ikka ulgusaarlaseks, sest mul on Tallinna linna sissekirjutus 1962. aasta juulikuu algusest. Järgnevatel aastatel olin väga pikalt seotud Tallinnaga. Töötasin erinevates toimetustes ja lapsed käisid koolis. Samas olin neil aastakümnetel praktiliselt igas augustikuus Abrukal. Kõik teavad, et augustis tuleb angerjas kõige paremini. Nüüd olen enim seotud Kuressaarega. Abrukaga mitte nii püsivalt, seal elab sügis- ja talveperioodil paikselt kuus inimest. Minna sinna suvemaja soojaks kütma, varuda toitu pikaks ajaks ja olla teatud vaimses või tundelises üksinduses – see nõuab natuke noorema inimese füüsilisi võimeid ja vaimset tahet.

Tagasi üles