:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/07/09/13199898t1hd7ff.jpg)
Vaevalt oli Aadu Hint 1934. aasta lõpul oma esikromaaniga "Pidalitõbi" debüteerinud, kui sai kaela tõsise süüdistuse auhaavamises ja laimamises.
/nginx/o/2020/07/09/13199899t1hdc68.jpg)
85 aastat tagasi küpses Saaremaal Kihelkonna vallas kohtuasi, mille üks osaline oli toona alles üsna tundmatu 24-aastane kirjamees Adolf Hint.
Muhus sündinud ja lapsepõlve Lümanda vallas veetnud mees, keda rohkem teatakse eesnimega Aadu, pälvis oma esikromaaniga 1934. aasta "Looduse" romaanivõistlusel teise koha. Romaan avaldati sama aasta 15. detsembril.
Sellal, kui Eesti kirjandusringkonnad tol ajal Rootsiküla algkoolis õpetajana töötanud Hindi esikteose igati heaks kiitsid ja saarlased noorest andekast kirjanikust rõõmu tundsid, leidis Kihelkonna elanik Rudolf Hannus, et romaani üks tegelane on täht-tähelt tema pealt maha kirjutatud. Kohalik bussijuht Hannus kaebas Hindi kohtusse.
Haruldane kohtuprotsess
Teisipäeval, 12. märtsil 1935 toimus Kihelkonna vallamajas Saaremaa 1. jaoskonna kohtu väljasõiduistung, kus arutati Hannuse vannutatud esindaja vandeadvokaat Mathias Stackelbergi süüdistust Adolf Hindi vastu. Ajaleht Vaba Maa kirjutas kaks päeva hiljem, et haruldane kohtuprotsess äratas kohapeal rohket huvi, mistõttu oli seda jälgima tulnud hulk inimesi, keda vallamaja ruumid ei suutnud ära mahutada.
Kohtule esitatud kaebuses süüdistati Hinti "au haavamises ja laimamises avalikult väljapandud trükitootes". Nimelt kirjeldas kirjanik romaanis esimesel leheküljel "omnibuse" (liinibuss – toim) tulekut Kuressaarest Kihelkonna aleviku postkontori ette. Sõidukist väljuvad juht ja tema abi, vennad ja liinipidaja pojad. Vanem neist – juht – madalakasvuline, kuidagi vastand "totakana" paistvale pikakasvulisele nooremale vennale, aleviku žargoonis "Bussi Tinasilmale", kellel tõepoolest "üks silm vahib taskusse ja teine taevasse".
"Kui silmas peetakse, et autobuseühendust Kuressaare–Kihelkonna liinil peab minu usaldaja vanem vend madalakasvuline, kuna tema abina ja piletimüüjana tegutseb tema noorem, pikakasvuline vend, minu usaldaja Rudolf Hannus, siis ei ole kahtlust ja Kihelkonna alevikus elutsevale rahvahulgale oli selge, et laused ["totakana paistvale…"] on sihitud Rudolf Hannuse isiku vastu, mida eriti võivad tõendada tunnistajad Mihkel Hõbenik ja Konstantin Sepp," kirjutas vandeadvokaat kaebuses.
Hint tõrjus süüdistusi
Süüdistaja leidis, et laused sisaldavad kuritahtlikku laimu ja auhaavamist, sest ei vasta tõele, et Rudolf Hannuse silmad oleksid ebanormaalsed või annaksid põhjust teda lubamatul viisil "tinasilmaks" nimetada või siis kirjeldada teda põlgavalt "totakana", mis muud ei tähenda kui "lollakas – vähese arusaamisega isik".
Adolf Hint seletas kohtus, et pole oma teoses Hannust haavanud ega laimanud, sest "Pidalitõbi" on romaan ja selles esinevad tegelased ei ole reaalsed, vaid kirjanduslikud tüübid. Hint nimetas Hannust tubliks meheks, kellega tal seni kõige parem läbisaamine olnud ja kes talle mõningaid isiklikke teeneid osutanud. Hint avaldas kahetsust, et hea tuttav nüüd millegipärast haavunud on ja laimu kahtlustab.
Esimese tunnistajana kuulati üle Nina talu peremees, Balti päästeseltsi Kihelkonna esindaja Mihkel Hõbenik, kes vastas süüdistaja küsimustele, kas "Pidalitõves" kirjeldatud asjaolud käivad Kihelkonna, selle ümbruse ja Rudolf Hannuse kohta, jaatavalt. Kaitsja esitatud küsimustega tehti aga siiski kindlaks, et nii see pole, sest romaanis on hoopis teised nimed, kohad ja sündmused.
Küsimusele, kas Hint kirjutab romaanis Kihelkonnast, vastas tunnistaja, et arvab seda, kuid kinnitada ei saa.
Järgmiseks kuulati üle Kihelkonna vallavanem ja Abaja restorani pidaja Konstantin Sepp, kes oma sõnul saanud "Pidalitõve" lugemisel mulje, et kirjeldatakse Kihelkonnat ja Rudolf Hannust, kuid kindlalt ta seda muidugi ei tea.
Hindi kaitsja nentis, et kui üks tunnistaja arvab ja teisel on mulje, kuid kumbki ei kinnita, et juttu on Kihelkonnast, siis näitab see lihtsalt seda, et mõned kihelkondlased võivad kirjanduslikes tüüpides ära tunda mõne joone, mis tema või ümbruskonnaga sarnased. See tõendab aga vaid seda, et teos on väga elutruu.
Kohus leidis, et Hint tuleb õigeks mõista.
Rudolf Hannus ei olnud lüüasaamisega päri ja kaebas edasi ringkonnakohtusse. 21. mail arutati süüasja ja kohus leidis, et otsustamiseks on vaja selgitada kolm küsimust. Esiteks, kas Hindi romaanis on kirjeldatud Kihelkonna alevikku, teiseks, kas romaani lugedes võib ära tunda Rudolf Hannuse ja kolmandaks – kas romaanis avaldatud asjaolud Hannuse kohta on piisavad, et Hint süüdi mõista.
"Pidalitõves" kirjeldatakse sündmuskohta muuseas järgmiselt: "… väike on see Hara. Südamikus turuplatsi ümber postkontor, lameda plekk-katusega sinkjashall rahvamaja – puuehitis, viis kauplust, veidi kaugemal pastoraat ja kirik, edasi Hara lahe pool hooletusse jäetud pargis Rootsivere algkool endises mõisa härrastemajas, siis jälle lähemal, kobaras aleviku südamiku ümber arestimaja, apteek…" Kuuendal leheküljel kirjeldatakse Tinasilma isa, "paksukõhulist liinipidajat Mäeselga".
Tunnistajad ei tahtnud tunda
"Arvesse võttes tunnistajate Kase, Kruuki, Sepa ja Koeli ütlusi, nähtub, et eeltoodud andmed käivad just Kihelkonna aleviku ja Rudolf Hannuse kohta, kellel ka tegelikult vigane silm ja keda lapsena sõimunimega "tinasilm" kutsutud. Ka viimase venna ja "liinipidaja Mäeselja" kohta antud andmed vastavad Rudolf Hannuse, tema venna ja isa välistele tundemärkidele, ja et romaanis kirjeldatud Suurkuiv ja Käkisilm asuvad Kihelkonna ümbruses, nagu ka Rootsiküla kool (romaanis nimetatud küll Rootsivereks), asub kohus veendumusele, et "Hara" all romaanis Kihelkonna alevikku ja "totaka poisi – bussi tinasilma" all Rudolf Hannust kirjeldatakse.
Ringkonnakohus märkis ära ka teiste tunnistajate, Leemeti ja Lauli (kes pealegi veel kooliõpetajad!) ütluste kaheldavuse, kes romaanis kirjeldatud Kihelkonna alevikku ja Rudolf Hannust ära tunda ei tahtnud. "Et tunnistajate ütlused on tagasihoidlikult antud ja nähtavasti süüaluse kasuks, kes ise ka kooliõpetaja, ning asjaoludega kooskõlas ei ole, ringkonnakohus mainitud tunnistajate ütlusi usaldada ei saa," valis ringkonnakohus poole ja asus erinevalt esimese astme kohtust Rudolf Hannuse selja taha.
Ringkonnakohus karistas Adolf Hinti seitsmepäevase arestiga ja kohustas teda oma kuludega kuulutama kohtuotsuse maha Saaremaa ajalehes Meie Maa.
Ootamatu lõpplahendus
Muidugi polnud kirjanik Hint kohtuotsusega nõus ja tema esindaja vandeadvokaat Eduard Mühlberg esitas kassatsioonikaebuse riigikohtusse: "Ringkonnakohus ei näita, millest on tingitud "tahtlikkus" süüteos ning milles see tahtlikkus väljendub, eriti kui arvesse võtta, et raamat on kirjutatud võistlusromaanina ning kusagilt ei selgu, et "Hara", millisest alevikust on romaanis jutt, oleks samane Kihelkonnaga. /-/ Ei kirjutata ju romaani võistluste jaoks selleks, et soovitakse kellegi au haavata, milleks on kergem ja lihtsam tee olemas. /-/ Ei ole kuri tahe, kui kirjaniku poolt valitud tüübil on ka osa erakaebajal olevaid tunnuseid."
/nginx/o/2020/07/09/13199900t1h6ae3.jpg)
Samuti tegi kaitsja maatasa ringkonnakohtu seisukoha, et tunnistaja Kask, kes polnud kogu romaani läbigi lugenud, tundis selles ära Kihelkonna aleviku. Advokaadi hinnangul oli see äratundmine puhtsubjektiivne asi, sest tunnistaja leidis, et "kõik, mis ei vasta romaanis Kihelkonna kirjeldusele, on tema arust "nähtavasti segamiseks" kirjutatud. /-/ Tunnistaja muljete peale ei saa kohtuotsust rajada."
Hindi kaitsja kirjutas kaebuses, et tunnistajate seletused on lahkuminevad ja kerkib üles küsimus, kas tegu on süüteoga (teotamine trükitootes) või tüüpide kirjeldusega. Vastuse sellele oleks andnud asjatundjate arvamuse küsimine, kuid ringkonnakohus ekspertiisi ei määranud ega võtnud arvesse ka kirjandusloolistes ajakirjades ilmunud eesti parimate arvustajate kirjutisi "Pidalitõve" kohta.
Hindi esindaja kritiseeris ka ringkonnakohtu seisukohta, et kahe tunnistaja, laia silmaringiga kohalike õpetajate Leemeti ja Laulu ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna nad "ei taha" Hannust romaani kirjelduses ära tunda ja et seetõttu nende seletused "asjaoludega kooskõlas ei ole". Seejuures jäeti aga märkimata, milliste asjaoludega.
Lõpuks viitas Eduard Mühlberg veel ühele juriidilisele detailile, mis puudutas Rudolf Hannuse kui erasüüdistaja antud volitusi oma esindajale. Nimelt puudus Hannuse esindajal Mathias Stackelbergil süüdistuse tõstmiseks erivolitus. "Süüdistuse tõstmine ei ole identne süüdistuse asja ajamisega ja võttes ilma sellekohase volituseta süüteo asja arutamisele ja otsustamisele, rikkus kohus seadust," lajatas Hindi kaitsja oma kassatsioonikaebuses 5. juunil 1935.
Riigikohus arutas Hindi kaebust 18. septembril ja lõpliku otsuse tegemisel saigi tegelikult otsustavaks just see viidatud erivolituse puudumine. Romaani sisu ja selle seoste kallal Kihelkonna aleviku või Rudolf Hannuse väliste tunnustega riigikohtunikud oma pead vaevama ei hakanud.
Riigikohtu otsuses seisab, et "vannutatud advokaat M. Stackelberg on volitatud Hindi vastu süüdistuse asja ajama, mitte aga süüdistust tõstma. Jaoskonnakohtunikul ega ringkonnakohtul ei olnud õigust arutusele võtta erasüüdistuse asja ilma vastava erivolituseta".
Vana hea lugu. Ilmus Saarte Hääles 3. jaanuaril 2015. aastal.