Kuressaares meenutati Sinimägedes langenuid

PÄRG KAITSELAHINGUTE KANGELASTELE: Mälestamaks 1944. aasta kaitselahingutes hukkunuid, asetasid pärja Kuressaare Vabadussambale Paul Aav ja Sulev Metshein.

FOTO: Tõnu Veldre/Saarte Hääl

Laupäeva keskpäeval mälestati üle Eesti 1944. aastal Sinimägedes peetud lahingutes langenuid pärgade asetamisega. Nii ka Kuressaares. 

Kuigi eestlased sõdisid Sinimägedes Saksa mundris, andis see meeleheitlik vastupanu kümnetele tuhandetele kaasmaalastele võimaluse läände põgenemiseks. Oli ju 1941. aasta näidanud, mis juhtub nendega, kes uue võõrvõimuga kaasa ei lähe.

Traditsiooniliselt on iga aasta viimasel juulikuu laupäeval toimunud Sinimägede mälestusväljal veteranide kokkutulek. Tänavu otsustati see liigse terviseriski tõttu ära jätta.

“Ikka veel leidub neid, kes arvavad, et punane aeg ja kolhoos oli tore asi. Ei olnud ju – jah, rahvas jõi, naeris ja orjas tööd teha, aga me ei olnud vabad.” - Jaen Teär

Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu esimehe kapten Jaen Teäre sõnul ei leidunud EVL-i (Eesti vabadusvõitlejate liit) juhatuses sellist meest, kes oleks võtnud enda peale ülesande keelata sõjasõpradel üksteist kättpidi teretada ja nõuda 2+2 reegli täitmist. 

“Selle asemel otsustati asetada pärjad Vabadussammastele suuremates keskustes, kus liidu liikmesorganisatsioonid tegutsevad, tähistamaks seda vägevat vabadusjanu, mis tõi kokku üle 40 000 mehe, et kaitsta Eestimaad punase terrori eest,” selgitas ta. Järgmisel aastal lähevad saarlaste esindajad jälle Sinimägedesse kohale.

Teär täpsustas, et kuigi üritus toimub Sinimägedes, meenutatakse seal kõiki eestlasi, kes olid sunnitud Saksa mundris sõdima Eestimaa pinnal punaste vastu. “Tegemist oli kaitselahingutega ja poliitkorrektsuse huvides on Sinimägedes alati pandud pärg ka vastaspoole ühishauale. On kahju, et poliitiliste mängude tõttu sattusime me kahe suure riigi veskikivide vahele ja pidime võimalust jõuda taas vabade inimeste sekka Euroopas ootama pea 50 aastat,” rõhutas Teär. 

Teäre sõnul on tal tuline kahju, et Saaremaal puudub seni keskne mälestuspaik II maailmasõjas hukkunud saarlastele. 

“Hiidlased panid kõik oma II maailmasõjas – nii Nõukogude kui ka sakslaste poolel – hukkunute nimed kirja Kärdla kiriku kõrval olevas pargis asuvale kivile. See on asi, mida teised maakonnad peaksid järele tegema,” leidis Teär. 

Tema sõnul on ka saarlastel sellesuunalised plaanid olemas ja esimesed tegevused läbi viidud. Samas lisas Teär, et rahvas vajab veel selle mõttega harjutamist. “Ikka veel leidub neid, kes arvavad, et punane aeg ja kolhoos oli tore asi. Ei olnud ju – jah, rahvas jõi, naeris ja orjas tööd teha, aga me ei olnud vabad.” 

Tagasi üles