/nginx/o/2019/06/06/12235734t1hd397.jpg)
"Alles see oli, kui läänepoolse Saaremaa kaluri käest püügil käimise kohta pärimise peale võis vastuseks kuulda, et kalal ei saa üldse käia – kohe nii kui võrgud sisse lased, lööb lesta täis... Nüüd on lugu vaat et vastupidine, lestast saab teadmata hulgaks järgmisteks aastateks delikatess," kirjutab kolumnist Erki Aavik.
Eks ta muidugi on maitsev ja suupärane siis ka, kui teda meres rohkem on, aga iga asi ju tüütab. Kuskil Eestimaa kandis olla öeldud, et pole saand – ei tea tahtagi, aga harjud ära – hakkab meeldima. Ja siis jälle pika peale tüütab ära ning kindla peale hakkad enesestmõistetavaks pidama.
Nii nagu lestakalaga, nii oli/on ka turistiga Saaremaal. Tüütu ta ju on, aga kõik teame, et turist meid toidab. Toitis, kuni... Peale ühe viiruse põhjustatud pandeemia ja piirangute, saarlaste jaoks koguni blokaadis elamise on veel igasuguseid võimalusi, mis harjumuspärase elu pea peale pöörata võivad. Ning ka suure osa ettevõtjaist ilma kundedeta jätavad. Ja kui pole kundesid, pole sissetulekut, pole tööd, siis keda see mõjutab? No muidugi meid kõiki. Sellisel juhul, eriti kui asi muutub tõsisemaks ja ei piirdu tegevuse paari-kolmekuise osalise takistamisega, on peenike pihus.
Nagu nägime, võib selline olukord tekkida päeva pealt. Või üleöö, kui soovite. Ja ei pruugi sugugi nii ruttu üle minna, kui kevadel kogesime.
Vanasõna teab, et kõiki mune ei maksa ühes korvis hoida. Raha paigutamise asjus oli sellest kevadepoole juba siinsamas rubriigis juttu, kuid raha teenimisega on enam-vähem sama lugu. Olen ilmas ringi rännates kohanud palju-palju inimesi, kes on pühendunud ühele ametile, ühele oskusele. Sageli on nad seetõttu oma ala parimad või paremate hulgas.
Kui elad suure ja jõuka rahva liikmena, siis ongi riskid tõenäoliselt väiksemad. Ometi olen, samuti erinevates maades ringi rännates näinud, et minu omaaegsed kolleegid, muusikud, kes juba olid serva peal või saidki hiljem tippudeks, koguni kuulsusteks, õppisid juba kooli ajal, aga kindlasti kõrghariduse omandamisega paralleelselt ka mingit muud ametit.
Sageli oli see kaalutletult sellest põhiliselt õpitavast strateegiliselt kaugel. Mõnikord oli tegemist sidusa erialaga, kuid sellisega, mis ühe ameti kadumise korral üsna tõenäoliselt võiks leiba anda.
Tunnistan, et 80-ndatel ja koguni 90-ndatel ei osanud ma sellele õiget hinnangut anda. Nõukogude ahistusest pääsenuna, juba mõnevõrra välismaale pääsenuna olin ometi kinni pühendumise kontseptsioonis, uskusin oma alale, ühele ametile keskendumist kui ainuõiget võimalust.
Ometi teadsime juba siis, et isegi muusikuameti piires on Eestis keeruline, sest suurtes maades ja üldse vabade riikide kogumis loeti orkestrandilegi kasulikuks mingi aja tagant, näiteks 6–7 aasta tagant töökohta vahetada (sest tõesti, kitsalt ühte pilli piisava tasemega mängima õppimise kõrvalt ei jää aega muuga tegelemiseks).
Niisiis jäi amet samaks, kui töökoht ja sellega seoses palju muudki muutus. Kiiremini õpitavate erialade juures on võimalik omandada ka mitme ameti oskused piisavalt hästi.
Meil on ametkonnad, kes tegelevad inimeste ümberõppega ja eks elus tulebki uusi asju õppida. Siiski on päris nutikas omandada juba Juku-eas oskusi rohkemaks, kui vaid ühes kitsas valdkonnas vaja on. Ja see on tähtis läbiva mõtteviisina, alates kodust ja õppeasutusest ning jõudes tööandjate ja õppurite endi nõudmiste kaudu üldisemaks elunormiks.
Pole vaja kalduda teise äärmusse, kus üheksa ametiga pidavat nälg kaasas käima, ning ega see vanasõna ju päris sellist sõnumit ei kannagi, aga eelkõige ikka mitu, ehk plaanid A ja B vähemalt.
Kui selliseid kahe-kolme ameti oskajaid saab Saaremaal olema kriitiline mass ehk teatav hulk, mis sellisena on võimeline suuremaid protsesse mõjutama, siis on lootust, et elatakse üle ooperipäevade ärajäämine, turistide puudumine, kasin praamigraafik ja muud elu uperpallid.
Aga ega keegi ju enne katust parandama hakka, kui juba tublisti läbi sajab... Või ehk siiski?!