Täna 30 aastat tagasi võeti maha Kuressaare kesklinnas kõrgunud Saaremaa 1919. aasta mässu monument, mille rahvasuu peagi pärast paigaldamist Upa-meesteks ristis.
ENNE JA NÜÜD ⟩ 30 aastat Upa-meeste lahkumisest
11. september 2020, 00:20
Skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirbi loodud dolomiitausammas püstitati linna 1963. aastal ja pälvis aasta parima monumendi tiitli. 1990 skulptuur demonteeriti ja selle detailid viidi hoiule Kaarma dolomiiditööstusse.
Oma mälestusteraamatus “Teekond muusa juurde” (2011) annab Endel Taniloo mõista, et monumenti polnuks vaja lammutada ja selle mahavõtmine oli jõhker akt. “Hiljem, kui seal kohal käisime, selgus asja tuum: meie loodud keskväljak asus maadel, kus olid asunud põlenud majad. Piinlik oli vaadata uuesti täis ehitatud linnasüdant – linn oli eraomandi huvide tõttu loobunud õnnestunud lahendusega keskväljakust,” meenutas ta.
2007. aastal tahtis Eesti ajaloomuuseum monumendi paigutada kavandatavasse punamonumentide teemaparki, kuid Kaarmal selgus, et Upa-meestest ei õnnestu isegi fragmenti Tallinnasse toimetada.
Pead olid ära viidud, ühtki tervet kehaosa ei õnnestunud leida, sest monument oli halvasti lahti võetud ja siis visatud karjääris tükid üksteise peale. Tõstes pudenesid detailidel tükid küljest.
2009. aastal kirjutas Saarte Hääl aga, et monumendi osade eksponeerimisest on huvitatud Sääre ajalootuba. Kaarma karjääris lahtivõetuna seisnud skulptuuri ülevaatuse käigus selgus, et ligi 4/5 selle detailidest on säilinud ja rahuldavas seisukorras. Vaid kahe meesfiguuri ja naise pead olid trofeedena küla peale rändama läinud, aga need loodeti ümbruskonnast üles leida ja tagasi kaubelda.
Skulptor Endel Taniloo: “Eesti suurim monument lammutati jõhkralt!”
Minu tolleaegsetest töödest on kõige kurvemaks kujunenud 1963. aasta parimaks skulptuuriks tunnistatud Kuressaare (sel ajal Kingissepa) kolmefiguurilise kompositsiooni saatus. See Saaremaa 1919. aasta sündmusi kujutanud monument, mis tänaseks on hävitatud, võttis minu elust ühe aasta, ainuüksi kiviraiumise tööle kulus 1963. a suvel neljal mehel, mina nende seas, viis kuud.
1919. aastal algas Muhu saarel Kuivastus valgete armeesse mobiliseeritavate meeste seas ülestõus. Mobilisatsiooni korraldanud ohvitserid lasti maha ja mõne päevaga haaras ülestõus kogu Saaremaa. Ülestõusnute vastu saadeti aga mandrilt toodud karistussalgad ja Upa küla all peetud lahingus hukkus palju mehi, mõnisada arreteeriti.
Saime tellimuse selle sündmuse – siis nimetati seda suureks töörahva ülestõusuks – jäädvustamiseks. Järgnes kavandite loomine koostöös arhitekt Ülo Sirbiga, materjaliks mõistagi Saaremaa dolomiit. Kuivõrd kogemused materjali küllaltki tuima väljanägemisega olid olemas, kujundasin figuraalse lahenduse tahulises, kubistlikus laadis. Et tegemist oli peamiselt mobiliseeritute stiihilise vastuhakuga, kujutasin kahte meest ja ühte naist tõttamas Kuressaare poole, püssid käes.
Sel ajal oli üleliidulises mastaabis käimas arutlus skulptuuri ja arhitektuuri sünteesi võimalustest. Meie lahendasime monumendi koos samal ajal valminud kultuurimaja telliskivitausta ja linna keskväljaku kujundusega. 4,2 meetri kõrgune kuju sai välja raiutud neljakümnest vähemalt tonnisest dolomiidiplokist. Teravad üleminekud annavad valguse murdudes skulptuurist elavama pildi. Plokk ploki haaval, neljas kihis, panime kuju kokku. Mina tegin kohe viimistluse ja valasin vuugid korralikult segu täis.
Nelja mehe poole aasta töö tulemusena oli monument 1963. aasta sügiseks valmis. Avamine oli pidulik ja järelkajad ulatusid Moskva kunstiteadlasteni välja. Viimased käisid ka Saaremaal monumendiga tutvumas. Skulptuuri ja arhitektuuri sünteesi küsimus tunnistati hästi lahendatuks, skulptuuri tahulise, kubistliku lahenduse osas kaheldi, kas Moskvas selles laadis töö oleks vastu võetud. Eesti tookordne kultuuriministeerium tunnistas monumendi 1963. a parimaks skulptuuriks ja mulle anti vastav diplom.
Ülevaate Saaremaa rahutuste olemusest annab soomusrongide ülema kolonel Karl Partsi raamat “Kas võit või surm”. See näitab, et mingit töörahva ülestõusu ei olnud ja nende “mässajate” poiste pärast, kes oma süü soomusrongidel võideldes lunastasid, oleks monument tänaseni võinud alles olla.
/.../
Uue Eesti Vabariigi alguses tulid aga segadused paljude õnnestunud monumentide poliitilise tähenduse ja ka nende asukoha tõttu. Mulle helistas Kuressaare linnaarhitekt Endla Tuutma, et neil on plaan monument üle viia Kaarma dolomiidikarjääri maa-alale.
Ütlesin, et monumenti ei ole võimalik lahti monteerida. Asja aga ei arutatud vabariigi kultuuriasutustega, linnavolikogu otsusega hakati seda lahti võtma ja Eesti suurim monument lammutati jõhkralt. Hiljem, kui seal kohal käisime, selgus asja tuum: meie loodud keskväljak asus maadel, kus olid asunud põlenud majad. Piinlik oli vaadata uuesti täis ehitatud linnasüdant – linn oli eraomandi huvide tõttu loobunud õnnestunud lahendusega keskväljakust.
Saaremaa muuseumis on õnneks säilinud kaks monumendi kipskavandit.
Monumendi tarvis Saaremaal dolomiiti murdes jäi töömeestel ilus dolomiiditükk üle. Palusin selle karjääri kiviastangule tõsta ja hakkasin otse kivis tegema·tütarlapse portreed. Töömehed hurjutasid, et mis sa pruuti kivist taod, kas saarel pole sobivat leida? Omaloodud neiu tuli aga nii hea välja, et Eesti Kunstimuuseum ostis “Tütarlapse pea” (1963) oma kogusse.
Endel Taniloo
“Teekond muusa juurde” 2011