Sügisene aeg ja rahvas oo kimpus. Va sigudikud kondavad jälle kaudu õuesid rinki. Neh, püörvad ullud vaimud, kõik mua teenepidi. Ja oo ikka omingu ale vuadata küll. Neh, ja kedast sa teist takkaselja ikka õod kut jahimehi, kis ep viisi sigu laska mitte.
Aga kulla munuke, mõtle nüid ikka natukse kua. Muhus põle ainumast jahimiest, kis oo sõukse ammeti pial palgatüöline. Ikka omast vabast aast ja tahtest köiasse sigu laskmas. Ja, neh, mis nie püssid ja padrunid ja paprid kõik maksvad! Ikka ühna ulka aega piab enne tüöteguga raha tienima, kut sa üldse piased siga laskma. Ja kui sa ikka õhtast ominguni kuskil põllu nukkas passid, siis oo omingu jälle kole raske palgatüöle minna masu. Moole oo õue piale sattun küll kitsi, küll jänesseid ja isegid üks ilves olli mõned talved tagasi moo aidas rinki kuipin, aga va sigudikud piasid siia paljast ühe korra. Siis kui suur raktur silla püöru pialt lume kõege mo ruaetaiaga kokku lükkas.
Neh, eks ta nõnna oo. Inimene põle ainumas elukas, kis sii suare pial elab. Ja kis tahab oma õuet ikka sigade iest piasta, siis ep aita sii ei jahimies ega püssirohi. Kõege vähäm toodutamine.Tuleb miskitsugune aaköks õuele ümber meistereda. Sie ep pia sur uhke asi olema ja põle pooleskid nii undrehti kallis ega raske tüö. Emane inimene suab täitsa akkama ise kua, kui põle isast abiks võtta mitte.
Nüid riagib tükkis teese kandi pialt. Pidu akkab varsi kätte jõudma. Valla kolmeskümnes juubel. Teese oktoobri õhta Liiva uie suure keskväljaku pial pietse. Teitel ikka tutitegu oo mieles? Nüid tuletatsegid miele, et laupa, ühessateistmenda septembri omingu, kümnest kaheteistmeni, oo Piiri taaskasutuskeskuses tutikogumise tunnid. Ja kis ep sua sõnna viia, siis andke aga Marele või siis kohe Reinele tiada ja tutiautu tuleb kojo järgi. Oma tutikottidele tasuks nimed kua piale kirjuta ja tuttide kogus kua, et äkist pannasse auraamatu sissegid pärast. Nõnna et otsige aga nobesti oma tutitagavarad üles ja kis põle ikka viel ühtegid tutti tein, siis nüid oo küll tagumine aeg!
Olge siis munuksed!