Erki Evestust sisemine leek enam nii valusalt ei kõrveta

Erki Evestus. Foto: Pilkaja

Pühapäeval 60 saav kunstnik Erki Evestus tõdeb, et tellimustöid on kogu aeg nii palju ees, et sahtlisse midagi ei kogune.

“Kui ma 1984 Saaremaale tulin – kedagi ei tundnud, 90 rubla taskus –, siis umbes sellisest elust ma unistasingi nagu praegu,” muheles kunstnik, kes juba 14 aastat tegutseb vabakutselisena. Ta nentis, et maalimine ja joonistamine hoiab praegu päris hästi hinges. 

“Põhiliselt teen tellimustöid ja sahtlisse maalida polegi aega. Igal aastal olen ikka kalendri ka teinud, aga nüüd avastasin, et mul polegi selle jaoks pilte. Suvi oli kiire. Kunsti kõrval tuleb maja kallal kõpitseda ja motikas tahab ka sõidutamist,” rääkis Evestus.

Enne päris vabakutseliseks hakkamist andis Evestus tunde ka Kuressaare kunstikoolis, aga nüüd on päris kodune. “Olen juba ära harjunud sellega, et olen kodus ja tööl korraga,” sõnas ta.

Tulevikuplaanidest rääkides ütles Evestus, et mõttes tiksub juba mitu aastat ühe lasteraamatu idee, mis tuleks valmis joonistada. Lugu sellest, kuidas elab tema lapselapse lapselaps Saaremaal.

“See on nii, et Läänemerre on sõja ajal maetud igasugu mürke ja pomme. Ja siis see gaasitoru, mis sealt läbi läheb, plahvatab,” rääkis Evestus. Tulemuseks on see, et vesi enam ei kanna mitte kedagi ega midagi. Ja see fenomen läheb edasi ka õhku, mis samuti ei kanna. 

“Saaremaa jääb seetõttu kolmeks inimpõlveks isolatsiooni. Raamatust saab teada, mis selle aja jooksul toimub nii looduse kui ka inimestega,” kirjeldas ta.

Kunstnikuna Evestus siiski enam nii suurt põlemist kui aastaid tagasi ei tunne. Ja selle nädala neljapäevane torm lõi pea päris klaariks – “Tundsin äkki, et olen täiskasvanuks saanud,” lausus ta. 

See tähendab, et niisama siia-sinna rabelema kohe üldse enam ei kisu. “Keegi ütles kuldsed sõnad, et algul ta ei saanud üldse aru, mis maailmas toimub, nüüd aga ainult imestab,” iseloomustas Erki Evestus oma praegust meeleseisundit.

Ja tähtpäevade tähistamine talle kah meelt- ega kontimööda ei ole. “Kui 55. sünnipäeva pidasin, siis ütlesin küll, et järgmise pean siis, kui saan 66. Aga surve on sugulaste ja motoklubi poolt nii suur, et mingi jauramise pean ikka tegema,” ohkas ta.