AJA LUGU ⟩ Valuutapoes lõhnas külluse järele

VALUUTA EEST: Selle magnetofoni ostis Aive Tammsalu Kuressaare valuutapoest 30 aastat tagasi. Töötab tänaseni. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Valuutapoest tulid paljude esimesed Barbied ja Kenid. Nii mõnigi naine sai ihaldatud sukkpüksid või saapad. Keegi sai esimest korda nuusutada või kui eriti hästi läks, siis ka maitsta banaani. Selline pidigi olema see ihaldatud välismaa, kuhu raudne eesriie siinse madala maa asukaid ei lasknud. 

Nõukogude ajal oli vaid üks valuutapood, mis asus Tallinnas. Tavalisel inimesel ei tohtinud valuutat ollagi, rääkimata siis sellesse poodi minemisest. Üheksakümnendate alguses õitsele löönud kooperatiivindus tõi endaga aga kaasa ka valuutapoodide tekke igas endast lugupidavas linnas. 

“Värvitu maailm sai äkki värvid,” meenutab Vladimir Zabellevitš, mida valuutapood suures pildis tähendas.