Karja mälestustahvli küürimine põhjustas vaidluse

Copy
LEMBIT MÄNDLA ütles, et temal pole tahvli kordategemisest sooja ega külma.
LEMBIT MÄNDLA ütles, et temal pole tahvli kordategemisest sooja ega külma. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Karja küla bussiootepaviljoni juurde kunagi Punaarmee auks paigaldatud mälestustahvli puhastamine põhjustas arutelu Leisi osavallakogus.

Mälestustahvli teema tuli koosolekul jutuks, kuna üks sellest mööda sõitnud inimene avaldas Leisi osavallakogu liikmele Margus Pajustele arvamust, et Nõukogude vägesid ei saa nimetada vabastajateks. Hiljaaegu oli keegi aja jooksul tuhmunud plaadi uuesti läikima löönud ja selle ette küünla asetanud. Kes seda tegi, osavallakogus välja ei tulnud. 

Pajuste hinnangul ei ole selliste asjade vuntsimine ja avalikus ruumis hoidmine õige. "Mõni arvab, et ei pea sellele tähelepanu pöörama, aga mind see häirib," tunnistas Pajuste. Sellise sõnumiga mälestustahvlit sobib tema sõnul näidata muuseumis koos selgitustega. Kui Nõukogude armee sissetungi nimetada vabastamiseks, kuidas nimetada sel juhul Eesti Vabadussõda? küsis Pajuste.       

6. OKTOOBRIL 1944 vabastati Leisi okupantidest, teatab kiri mälestusmärgil.
6. OKTOOBRIL 1944 vabastati Leisi okupantidest, teatab kiri mälestusmärgil. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Mälestustahvli lähim naaber Allika Rist ütles Saarte Häälele, et tema meelest on tahvli puhastamine jumala õige tegu. Allika isa tegi sõja kaasa Punaarmee ridades ja igal aastal Tehumardile veteranide kokkutulekule sõites süütas ta mälestustahvli juures küünla. Ema koristas aga pikki aastaid Karja bussiootepaviljoni ja mälestuskivi ümbrust ning istutas sinna nartsissi. Allika sõnul häirib teda palju rohkem suvel Luulupes metsavendadele püstitatud mälestuskivi: "Ilp oli ju väga paha mees ja nüüd pandi ausammas!"

Mälestustahvlist poole kilomeetri kaugusel elav 89-aastane Lembit Mändla ütles, et temal pole tahvli kordategemisest sooja ega külma. Nagu enamik kohalikest, pole ta tahvli puhastamist märganud. Mändla meenutas, et kui lahingud Leisi jõudsid, läks nende pere kaevikusse varjule. Kuulid vihisesid üle pea. Mingil ajal tulistamine lakkas, isa ronis kaevikust välja pissile ja sai kuulirahe peale. Õnneks vihisesid kuulid mööda ja isa potsatas elusana tagasi kaevikusse. 

Mändla leiab, et ajaloost pole pääsu. Aga las need mälestustahvlid olla pigem muuseumis, pole vaja neid väga kõrgele masti tõmmata, sõnas ta.  

Tagasi üles