:format(webp)/nginx/o/2020/12/22/13542966t1h0a97.jpg)
Miks see kell jälle kumiseb/saju sees südame sisse –/sõprade südamesse? (Kalju Lepik)
Selle aasta jõululaupäeva kirikukellade helin kumiseb Jaan Ilmar Teäri perekonnale teisiti. Just 24. jõulukuu päeval oleks suure pere isa saanud 90-aastaseks, aga Covid-19, mis meid jätkuvalt varitseb, sai sel kevadel Jaani üle võidu. Aga Jaan jõudis oma abikaasale Mai-Liisile öelda veel vahetult enne lahkumist lihtsad, aga kauneimad sõnad selles elus: "Armastan sind!"
Vilsandilt pärit teeneka merendustegelase kapten Julius Teäri ja Kuressaare gümnaasiumi lugupeetud pedagoogi Adele Valentine Hausi Kihelkonna kirikus sõlmitud abielust sündis kaks poisslast: Arvo Endel (1920) ja Jaan Ilmar (1930).
Talvel elas pere Kuressaares, kus isa Julius juhatas merekooli ning kust ta suunas purjelaevade ehitust Papisaare laevaehitusplatsil. 1939. aastal autasustas Eesti Vabariigi president teda Valgetähe teenetemärgiga. Ema Adele oli õppinud Peterburi ülikoolis ja töötas täiskohaga Kuressaare gümnaasiumi direktori asetäitjana ning aitas korras hoida laevafirma Teär & Co raamatupidamist.
Muretud lapsepõlvesuved veetis Jaan Eesti kõige päikselisemal saarel Vilsandil – isa kodutalus Tollil, mille too oli pärinud oma isalt Jaen Teärilt, teenekalt ja tuntud merendustegelaselt. Talus elasid ka Jaani tädid ja vanaema, kes aitasid majapidamisel silma peal hoida. Jaani Vilsandi mälestused on helged: haruldased pühapäevahommikud, kui isal oli aega temaga mängida, laevamudelid, mille üle kodus kõige sagedamini arutati, ning meelistegevus kalapüük koos naabripoistega.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/22/13542988t1he262.jpg)
Jaan meenutab: "Ühel suveõhtul juulis 1941 saime hoiatuse, et venelased otsivad Saksa langevarjureid Vilsandilt. Sel ööl magasime isaga männinoorendikus, mis piirnes Vahemerega. Vene sõjaväelased tulid Tollile ja nõudsid isa, kuid tädi Emilie ütles neile, et ta on Kuressaares. Meil oli tädi Emiliega kokkulepe, et ta paneb "märgid" välja, kui rannik on meie koju tulekuks vaba.
Nädal hiljem, augustis sai isa kirja, kus tal paluti tulla Kuressaarde merekooli õpetajatele palka maksma. Ta arreteeriti pärast Papisaarde maabumist ja viidi vanglaks seatud Kuressaare lossi.
Isa polnud poliitiliselt aktiivne – ta kuulus kodukaitsesse, oli merekooli direktor, Teär & Co tegevjuht ning tal oli ka suur talu Vilsandil.
17. septembril 1941 olid merekooli töötajad kuulnud lossist karjeid. Kui sakslased hilissügisel saabusid, leiti isa surnukeha lossi kaevust, käed olid seotud okastraadiga ja teda oli julmalt piinatud – venelased olid enne sakslaste saabumist mõrvanud umbes 90 inimest.
Isa maeti meie perekonna hauaplatsile Kihelkonna kalmistul. Matuseõhtusöök peeti Viital, isa venna Karla talus, kelle pere oli küüditatud Siberisse. Ma mäletan, et oli udune pärastlõuna – ma lihtsalt ei tahtnud siseruumidesse minna – nii et istusin koplis kividel, kõndisin lihtsalt ringi ja ringi... Ja pole ime, et ma vihkan kommuniste.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/22/13543002t1h283d.jpg)
Isa abielusõrmus ja kulduur jõudsid meieni ühe tuttava kaudu – kas isa juba siis teadis, et vabadusse ei pääse? Sõrmusest said abielusõrmused mulle ja abikaasale ja kulduur on tõenäoliselt mu kõige kallim mälestus isast.
Emast on mul palju raskem kirjutada. Ta oli väga lahke inimene. Tegelikult oli ta liiga lahke ja andis selle ka mulle edasi.
Tundus, et ta meeldis oma õpilastele. Seda märkasin oma esimesel Tallinna-reisil 1974, kui venelased veel Eestis võimul olid. Ööbisin Viru hotellis ja hotelli töötaja, kes oli minu ema õpilane olnud, hoiatas sosinal mind hotellitubades paiknevate mikrofonide eest.
Sõrmusest said abielusõrmused mulle ja abikaasale ja kulduur on tõenäoliselt mu kõige kallim mälestus isast.
Jaan Teär
Kuna mu vend Arvo värvati sunniviisiliselt Vene armeesse 1941. aastal ja jäi teadmata kadunuks ning 1941. aasta sügisel oli mu isa mõrvatud Kuressaare lossi hoovis – siis jäin talle ainult mina.
Mul on meeles, kuidas mu ema palus jumalat, et isa vanglast vabastataks – see on põhjus, miks olen ise kirikust ja kristlusest üsna kaugel. Ema muretses minu pärast isegi ülikooli ajal, kui olin üle 20, ega saanud magada, kui ma polnud kella kümneks õhtul kodus.
Minu lapsed Kadri, Kristian ja Lena mäletavad kõiki neid maitsvaid küpsetisi, mida ta Tumbas küpsetas ning tema lahkust ja hoolt. Lisaks õnnestus tal oma huvi raamatute vastu vähemalt Kadrile üle kanda."
Põgenemine ning õpingud Lundis
1944. aasta sügisel põgenes ligi kolmveerand Vilsandi rahvast punavõimu terrori eest üle mere, Tolli rahvas nende seas. 19. septembri õhtul lahkuti äkitsi ja kiirustades. Kuna isa Juliuse mootorpaat oli viimased kolm aastat võimude silma alt ära peidetud sadama kuuri, vajas see merekõlbulikuks seadmist. Jaan tassis siis paati vett nii palju, kui jaksas. Lahkumise siginas-saginas ajas aga keegi diislinõu ümber. Peale paari tundi aerutamist, vahetpidamata vett välja loopides, saadi paadimootor lõpuks tööle. Järgmise päeva pärastlõunal jõuti õnnelikult Fåröle Põhja-Gotlandil, kus teekonna viimasel lõigul abistas põgenikke Rootsi sõjalaev, kuna paadil lõppes diisel.
Jaani ema sai Rootsis põgenikelaagrites kohe tööd õpetajana ning püsitöökoha Lundi botaanikamuuseumi arhiivis. Poeg Jaanile võimaldas ta õpingute jätkamise, nii et 1950. aastal sooritas Jaan gümnaasiumi lõpueksamid koos kooli parima sportlase ja seltsimehe tiitliga, mida ta kõrgelt hindas. Hulk aastaid hiljem pälvis Jaani tütrepoeg Jaan Alexander sama tiitli, kui ta gümnaasiumi lõpetas.
Jaan oli pikka kasvu ja mängis korvpalli mitmes klubis. Ta oli Stockholmi korvpalliliidu liige, lisaks Stockholmi kohtunike liidu esimees, millega kaasnes palju tööd. Helsingis tegi ta ära rahvusvahelise korvpallikohtuniku tunnistuse (FIFA), tegeles aastaid kohtunikutööga, kuni pärast esimese lapse sündi (1961) andis tunnistuse tagasi, sest muidu oleks olnud liiga palju reisimist ja perest eemal olemist.
Ema Adele sõnad pojale
"Pea meeles, ainus, mida ei saa sinult ära võtta, on see, mis sul peas on."
Jaan jätkas õpinguid Lundi ülikoolis, algul keemiat ja botaanikat tudeerides, millele lisandusid zooloogia ja geneetika ning valmis kandidaadi lõputöö (1956). Ta ise on öelnud, et see oli puhas juhus, et ta keemiat õppima läks, kuna ühel igaval pühapäeval sattus talle kätte keemiaõpik, mille tabelid ja arvutused teda paelusid, ning kui ta suvel botaanikamuuseumis majahoidjana taskuraha teenis, jäid paljude taimede ladinakeelsed nimetused talle lihtsalt pähe.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/22/13543019t1h1da3.jpg)
1962 jätkas ta õpinguid Lundi ülikoolis mikrobioloogia alal ja 1972. aastal kaitses doktoritöö Alnarpis Rootsi põllumajandusülikoolis kultuurpohlade aretamise ja kasvatamise teemal, mis valmis tema töötamise ajal ettevõttes Alfa Laval. Doktoritöösse kogunes 10 aasta pikkune uurimismaterjal teadlasena Chalmersi tehnikaülikoolis ja uurimisrühma juhina Rootsi toiduettevõttes Bjäre Industrier. Oma akadeemilist pagasit täiendas ta stipendiaadina Šotimaal (1959) ning USA-s Californias (1962) ja Harvardis MBA-kursusel (1972).
Kohtumine Mai-Liisiga
Mai-Liis oli kaunis ja intelligentne noor naine ning Jaan armus temasse esimesest silmapilgust. Pärast kolmeaastast tutvust 29. juulil 1959 sõlmisid noored abielu Boo kirikus Nackas. Elu- ja maakoha lähedal idüllises Grödinge kirikus on Jaani vanem tütar laulatatud, mitu lapselast ristitud ja ta ise viimsele teekonnale saadetud.
Oma mälestustes Jaan kinnitab: "Olen üks õnnelik mees, abiellusin Mai-Liis Truusiga, meil on kolm toredat last: Kadri, Kristian ja Lena ja üksteist lapselast ning nüüd veel üks viiekuune lapselapselaps Lovisa. Mida veel võiks üks õnnelik mees tahta?" Ning lisab: "Muidugi käia tihedamini Vilsandil, kus meenutada lapsepõlve – isa Juliust, laevaehitust, kive, mille peal istusin väikese poisina, lindude sädistamist ja kalapüüki, mida siin merevetes harrastasin."
17 huvitavat aastat (1969–1985) töötas Jaan rahvusvahelises kontsernis Alfa-Laval, kus alustas osakonnajuhataja assistendina teadusuuringutes, kuni lõpuks määrati ettevõtte rahvusvaheliste abiprojektide juhatajaks nii Ungaris, Uus-Meremaal kui ka Indias.
Kõige huvitavamaks hindas ta koostööprojekti ungarlastega, kus rohelistest taimedest sünteesiti proteiinikontsentraati nii loomadele kui ka inimestele. Neli teguderohket aastat töötas ta Zimbabwes Salisburis (Harares) kohapeal, aidates leevendada kohalike elanike näljahäda. Sellest perioodist meenutab ta peale pikkade tööpäevade soojusega koos perega veedetud jõule ja uusaastat Victoria Fallsis ning Wankie rahvusparki, kus nähti eksootilisi loomi, golfi- ja tennisemänge, Rootsi kolleegidega kalastamist Kariba järvel ning õitsvaid jakarandapuid.
Teaduse rahastaja
Ehkki Jaan oli oma töökohaga Alfa-Lavalis väga rahul, levisid kuulujutud, et osakond, kus Jaan töötas, suletakse, ning kui üks tema hea sõber hakkas huvitavast tööst rääkima, muutus Jaan uudishimulikuks. Seekord oli see tegevjuhi ametikoht IFS-is (International Foundation for Science) – organisatsioonis, kus ta varem oli töötanud nõunikuna. Jaan kandideeris ametikohale ja valiti suure häälteenamusega. Eesti Päevaleht (Estniska Dagbladet) 11. septembrist 1985 teatab, et rahvusvaheline fond, mida senini juhtis eestlane (Hans Sarap), osutab sellega järjekordselt usaldust eestlastele.
Tema ülesandeks sai IFS-ile raha leidmine ja toetuste jagamine arengumaade noortele teadlastele maailma eri piirkondades.
Ka Eesti Teaduste Akadeemiale õnnestus tema abiga eraldada märkimisväärne summa noortele teadlastele teaduse edendamiseks. Et vaba Eesti oli Jaani unistus, siis toetas ja abistas ta igati piiri tagant Eesti püüdlusi taasiseseisvumisele ning noore riigi ülesehitamist.
/nginx/o/2020/12/22/13542995t1h3318.jpg)
Nii rajati 1991. aasta mai lõpus Rootsis Balti Akadeemia, mis koondas endas silmapaistvaid loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteadlasi Baltikumist, eesmärgiga arendada teadust, tööstust ja ka kunsti Rootsi ja Baltikumi vahel kontaktide loomise kaudu. Jaan Teär valiti akadeemia presidendiks ning 1996. aasta ESTO raames peeti mõnepäevase vahega nii Stockholmis kui ka Tallinnas sümpoosion teemal "Läänemeri ja tema keskkond", kus käsitleti Läänemere-äärsete riikide majanduse, kultuuri ja looduskeskkonna probleeme ning Läänemere kaitseks tehtavaid investeeringuid. Ta vahendas ka oma rohkearvulisi rahvusvahelisi isiklikke kontakte Eesti elu edendamiseks.
1998 kutsus EV keskkonnaministeerium ta välisnõustajaks ja Tartu ülikooli sihtasutus konsuliks Rootsis. 2006. aastal autasustas Eesti Vabariigi president Jaan Teäri kui eestluse hoidjat Rootsis Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Sünnipaik Vilsandi
Jaan juhtis pikka aega Stockholmi saarlaste ühingut, mille korraldatud tähtpäevadel esinesid ka mitmed kodusaarlased. Vilsandi jäi talle aga eriti südamelähedaseks. 1994. aastal sai Jaan isatalu Tolli tagasi.
Pärast 50 aastat algas peremeheta igasugu vintsutusi näinud talu taassünd. 1990-ndate lõpus katsetati siin isegi eksootiliste jaanalindude kasvatamist, aga kahjuks koht rändlindude haiguste tõttu ei sobinud. Kõik oma suvepuhkused veetis Jaan koos perega Vilsandil, juhatas siin saarerahva kogukonda ja korraldas talu edenemist. Tänaseks on koht korras ning Jaan sai selle südamerahuga lastele üle anda.
Lugu on kirja pandud Jaan Teäri rootsikeelsete mälestuste põhjal, mille on tõlkinud Minna Salmistu.