AJA LUGU ⟩ Nõukaaja jõulud: kirikud puupüsti rahvast ja nuhke täis

MÄLESTUS: Loo autor Tõnu Veldre aastal 1971 Tallinnas toonase Võidu väljaku kuuse all. Foto: Erakogu

Kolmkümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et okupatsiooniaja käsud ja keelud juba ununema hakkaksid. Alles sel aastal tunnetame, et jõuluõhtul kirikusse minemine ei olegi nii lihtne. Olgu takistuseks siis viirusehirm või valitsuse kehtestatud piirangud. Samuti jäävad ära mitmed kontserdid ja lookas laudadega pidusöögid.

Nõukogude ajal hoidis enesetsensuur inimesed kirikust eemale. NSVL-is toimunud olümpiamängude järel oli olukord iseenesest tunduvalt leebem kui II maailmasõja eel ja järel, mil usukuulutamise eest ootas vangistus või lausa mahalaskmine. 

Nii juhtus Sõrvemaal Hänga külas tegutsenud metodistijutlustaja Peeter Hängiga. Mees arreteeriti vana-aastaõhtul 1941. Teda süüdistati riigivastases tegevuses, mis seisnes kirikus jutlustamises, usulise kirjanduse levitamises ja hoidmises ning pühapäeviti kirikus usulise õpetuse andmises kooliealistele lastele. Selle eest mõisteti talle 16. veebruaril 1942 Irkutskis kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine. See otsus asendati küll viieaastase sunnitööga vangilaagris, kuid keskealise mehe tervis ei pidanud sealsetes ebainimlikes tingimustes vastu ja Häng suri Krasnojarski krais 21. septembril 1942. aastal.