/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/12/30/13554841t1hd15e.jpg)
Tänapäevased pidulikud ilutulestikud, mida korraldavad asjatundjad, on oma värvi- ja variatsioonidekülluses suurejoonelised etendused, mis võivad vaatajale anda ülivõimsa emotsiooni. Ka tavakasutaja saab praegu soetada vägagi uhkeid aupauke, millest kolme aastakümne eest üksnes unistada võis.
Smuuli tänava kortermajas sirgunud Andrus Alas ütleb, et aastavahetuse melu poolest on temale jäänud meelde kaks olulisemat kohta, kus möll käis – kesklinnas ja Smuuli elurajooni majade vahel mänguplatsil, kus praegu asub skeitpark. "Kesklinnas oli muidugi rohkem rahvast, aga Smuuli platsil oli ka inimesi ikka palju. Ja paugutamist kah kõvasti."
Samast kandist pärit Vaido Pannel oli kaheksakümnendate keskel algkoolipoiss. Tal on hästi meeles, et üks möll käis kesklinnas, aga Smuuli kant oli nagu omaette punt. Ja mälestustes on kinnistunud Smuuli aastavahetuste mõnus atmosfäär.
Kuusk ja kolmekuningapäev
"Elati korrusmajades, nõukogudeaegses õndsuses, naaber sai naabriga hästi läbi, üksteist aidati defitsiitse kaubaga. Ja uue aasta vastuvõtt oli nagu korteriühistu kokkutulek. Kõik olid sõbralikud, üksteisele sooviti head vana aasta lõppu ja paremat uut aastat, ka neile, keda ei tuntud, ning mindi siis jälle laiali, et elada edasi oma nukravõitu nõukogude elu," räägib Pannel.
/nginx/o/2020/12/30/13554842t1h36ff.jpg)
Platsil oli loomulikult püsti näärikuusk. Suured elektripirnid peal ja puha. Pirnid olid üsna koledal viisil võõbatud erinevatesse värvitoonidesse, sinisteks, punasteks, kollasteks, rohelisteks, aga eemalt vaadates, eriti pimedas särasid päris uhkelt.
Alas ütleb, et mingil ajal olid lambid seatud puule jadamisi, mis tähendas, et kui mõni pirn jadast juhtus läbi põlema või kaduma läks, oli terve puu pime. Seda kasutasid naljahambad muidugi ära, keerates mõne pirni pooleldi pesast välja. Töömehed pidid siis tükk aega otsima, kuskohas viga on. Järgmistel aastatel kaunistasid puud juba rööpühenduses valgusvanikud, mida naljalt enam ära kustutada ei saanud. "Aga alumised pirnid kadusid puu pealt üsna kiiresti," muigab Alas, kelle sõnul keerati neid lihtsalt välja või loobiti märklauana niisama lõbu pärast puruks.
Vana komme ütleb, et kuusk tuleb kolmekuningapäeval maha võtta, aga tollasel majavalitsusel polnud sellega kiiret. Tihtipeale kippus olema nii, et puu viidi ära alles veebruari teises pooles. Lastel oli muidugi tore, sai puu ümber mängida ja okstel turnida. Ühel aastal aga sekkusid mängu punkarid, kes võtsid kuuse kolmekuningapäeval ise maha.
Pannel mäletab, et aastavahetus oli üks neid väheseid kordi, kus ka nooremad lapsed tohtisid südaööni üleval olla. "Läksime koos vanematega õue ja vaatasime ilutulestikku, mis meie jaoks tundus tõeline sõjatanner," lausub ta ja lisab, et kui tänapäeval kuuleme me iga päev uudiseid, et ilutulestikke jäetakse ära – küll raha pärast, küll loomade säästmiseks –, siis aastakümnete tagune aeg oli hoopis teistsugune ja sellistele asjadele ei mõeldud.
Püstolid ja paugutorud
Erinevalt praegusest polnud rakette tollal eriti saada. Kes need hankida suutis, oli tehtud mees. "Tänapäeval on punaste rakettide laskmine keelatud, aga siis olid just need põhilised ja neid taevasse põmmutatigi. Rohelistega segamini. Ja kõik käis ikka ühe lasu kaupa. Selliseid patareisid nagu nüüd, siis ei olnud," räägib Vaido Pannel.
Andrus Alas mäletab samuti, et enamik taevasse põrutatud paukudest olid punased signaalraketid, kuid suurt elevust tekitasid ka efektsed signaaltõrvikud, mida sai laevade päästekomplektidest. Need särisesid uhkelt, aga ajasid hirmsasti tossu ja haisesid kõvasti.
Rakette lasti kas raketipüstolitest või isevalmistatud lasketorudest, mille lööknõelaga tagumist otsa tuli lüüa vastu mingit kõvemat pinda – näiteks kivi või rõdupiiret. Loomulikult nii, et pauk enesele või kellelegi teisele vastu vahtimist ei põrutanud.
Alase sõnul oli ilmselt 1989. aasta vahetus, kui Smuuli tuli kohale veoauto, keevitusseade peal, ja mingid mehed kinnitasid platsi servas kõrgunud korvpallilaua metallaluse külge spetsiaalse raketilaskmise statiivi, mille põhielement oli umbes käsivarrejämedune toru. "Kui sellega pauku tehti, siis ikka terve rajooni aknad värisesid," lausub Alas. Kes seda asja korraldasid, ta öelda ei oska, kuid üks oli kindel – mehed olid üsna kõva auru all. "Legend räägib, et pauku tehti eriliste allveerakettidega, millega Nõukogude merevägi tulistas merepõhja, et sealt mingeid objekte kätte saada. Ta tegi paugu ja lööklaine tõstis siis asja üles," lisab Alas.
Pauk purustas aknaklaasid
Paraku tuli ette ka õnnetusi. Vaido Pannel nendib, et praegu on ilutulestike pakenditel mitu kihti kõikvõimalikke hoiatusi, kuid aastakümneid tagasi turvalisusest suuremat ei hoolitud. Seetõttu polnud harvad juhtumid, kus raketid tabasid inimesi või lendasid avatud akna kaudu kellegi elamisse. "Mul endalgi läks ükskord rakett selja tagant piu-piu-piu napilt mööda," sõnab Pannel.
Ometi oli rakettide laskmine aastavahetuse suurim tõmbenumber.
Andrus Alas räägib, kuidas ta koos naabripoisiga korjas uue aasta hommikul majade vahelt tühje raketikesti. "Neid kogunes ikka kastide viisi ja see kogus oli tõesti hämmastav," lausub ta.
Ühel aastal leidsid vanemad poisid aga raketi, millel nöör oli tagant küll ära tõmmatud, kuid laeng ise terve. "Üritasime seda oma maja keldris opereerida, kuni äkki käis pauk ja tulekera hakkas mööda keldrit ringi lendama," räägib Alas ja lisab, et õnneks keegi viga ei saanud. Kelder oli tossu täis, kuid suuremat pahandust sellest ei tulnud, sest täiskasvanud ei saanudki täpselt aru, mida poisikesed keldris toimetasid ja kui suur oht neid tegelikult varitses. Tossupommid oli sel ajal üsna tavaline värk.
Alas räägib ka naaberkorteris elanud piirivalveohvitserist, kes ühel aastavahetusel oskas nende korruse ühisel riidekuivatusrõdul kuidagiviisi nii kõva paugu teha, et kõik läheduses asunud aknad kildudeks lendasid. "Meid ei olnud sel hetkel kodus, aga kui kohale jõudsime, siis avastasime, et isa-ema magamistoa aken on puruks. Ilmselt üritas ohvitser miskit uhkemat pauku teha, kuid asi läks mingil hetkel käest ära. Igatahes hinge ta jäi ja mõne aja pärast tulid sõdurpoisid ning parandasid akna ära."
Raketimöll läks lahti siis, kui Kremli kellad lööma hakkasid. Lärm oli meeletu. Ja sellest said osa kõik, ka need, kes toas istusid ning õues keevat melu akna pealt jälgisid. Sovetskoje šampanskoje pudelid paukusid ning vahutasid, vahele võeti haljast valget viina ja krehvtist Vana Tallinna. Pudelid käisid suult suule, polnud vahet, kas ringis olid omad või võõrad.
Soovid soovitud, tõmbuti taas tagasi toaseinte vahele, et hakata jälgima Kesktelevisiooni programmi "Goluboi ogonjok", maakeeli tõlgitud "Kutsuvaks tulukeseks", mida rahvas aga kahemõtteliselt "Kustuvaks tulukeseks" kutsus. Ja keda kangem kraam või uni liiga vara maha ei murdnud, sai hommiku eel näha ka mõne loetud pala välismaiseid estraadimeloodiaid ja -rütme.