/nginx/o/2021/01/04/13559809t1hb95c.jpg)
“Tundub, et praegune Ameerika Ühendriikide president ei jää populaarsuselt Õnnistegijast tema sünnipäeval sugugi maha,” kirjutab Saaremaalt pärit õigusteadlane ja endine diplomaat Eimar Rahumaa.
Trumpi aeg saab pauguga otsa? (1)
/nginx/o/2021/01/21/13588497t1h857e.jpg)
6. jaanuar 2021, 00:17
Viimasel ajal ilmub Trumpist raamatuid ja artikleid otsekui küllusesarvest. Üle maailma. On ka põhjust, sest tema kui maailma suurima võimuga inimese aeg saab 20. jaanuari keskpäeval läbi. Elavalt prognoositakse mehe mõju maailma tulevikule.
Sellega seoses meenub mulle millegipärast, et paarkümmend aastat tagasi, aastatuhande vahetusel, 1999. aasta detsembris olid inimesed hirmunud, et arvutid ei tunne number kahte ära ja “kõik jääb seisma, kassaaparaatidest elektrijaamadeni”. Väike inimene varus vett, konserve, tikke ja taskulampe… Nüüd muidugi on asjaosalistel piinlik seda kõike meenutada, neid jutte ja hirme meelde tuletada, ent ehk otse peaks? Et kasvõi adekvaatsemalt suhtuda tolleaegse rumaluse taustal igasugustesse ennustustesse? Teisalt aga, eks ennustamine jõuluajal on vähemalt 1700 aastat vana (1700 sellepärast, et ristiusk ja Jeesuslapse Messiaks ning Jumala pojaks kuulutamine muutus tõsiseks alles keiser Constantinuse ajal).
Tundub, et praegune Ameerika Ühendriikide president ei jää populaarsuselt Õnnistegijast tema sünnipäeval sugugi maha. Pinget hoitakse ülal aeg-ajalt kostvate hüüatuste ja kahtlustega: “Ei lähe see Trump kuhugi! Küll ta midagi välja mõtleb.”
Tõestuseks kõlbab, et ameeriklane ei salli, lausa vihkab kaotajaid, et Hollywoodist Broadwayni on üks (kui mitte kõige) hullem sõimusõna “luuser”, et säherdusele maailmavaatele ongi Trumpi identsus rajatud: lõhesta, vastanda, ole macho ja see kõik annab sulle õiguse, lausa kohustuse võit sisse kasseerida.
Arvan, et eksitakse samamoodi kui kaks aastakümmet tagasi: Trump, nii nagu kurikuulus algoritm 2KYgi taandub vagusalt. See aga ei tähenda, et sümboolika, hirmude ja populaarsuse pealt ei püüta ega saa teenida. Ehedas Trumpi vaimus. Väikelinn Atlantic City (40 000 elanikku) Atlandi ookeani kaldal kuulutas 16. detsembril välja enampakkumise. Jutt on ühest kolmest kasiinost, mis Trump 1984. aastal rajas – Trump Plaza Casino tuksus üle kivide ja kändude aastani 2014.
Mõni aeg hiljem ehitas Trump samas linnas oma sõnade kohaselt kaheksanda maailmaime – Trump Taj Mahal Casino. Ka sellega nägid linnavalitsus (töökohad!) ja isa Fred kurja vaeva, et asutust vee peal hoida. Trump seenior aitas “poissi” seal mitu korda pankrotist välja: saatis näiteks oma jõuka sõbra, kes ostis kasiinos 3 miljoni dollari eest lihtsalt žetoone.
Linnaisadel oli ka okas hinges, sest Trump arvas kuus aastat tagasi üleolevalt, et ta on küllalt raha “linnas kokku ajanud” ja nii rumalate linnaisadega kohast lausa peab ära minema (vihje käis selle kohta, et mujal oli mängupõrgute ja kihlvedude jaoks loodud soodsamad tingimused). Taj Mahal Casino õnnestus maha müüa, ent Plaza Casino lagunes, fassaad lausa pudenes, ohuks möödakäijatele. Linnapea Marty Small tuli kavalale mõttele: ta pani 16. detsembril oksjonile nn nupule vajutamise õiguse.
Terve maailm saab osa võtta, sest põrgumasinat on nüüdsel ajal lihtne käivitada asukohast olenemata. Laengud saavat ka kohe paika ja selle õiguse eest loodetakse vähemalt miljon dollarit teenida, mis läheb laste ja noorte vaba aja veetmise korraldamiseks.
29. jaanuaril, nupule vajutamise päeval saavat Atlantic City seitsmekohalise rahanumbri võrra rikkamaks ja ühe kolehoone võrra vaesemaks ning lahti ka linnas viimasest “Trumpi pärandist ja tema ajast”. Viimase suhtes jäägem küll eriarvamusele – ei Atlantic City ega terve Ameerika ning maailm nii lihtsalt küll ei pääse. Aga sümbolismil on kindlasti oma väärtus ning sel päeval on siis taas põhjust Trumpi meenutada.