ILMAR TORN 100 ⟩ Muhe mees morni maski taga

Ilmar Torn graafikapressi taga. Foto: Viktor Salmre

9. jaanuari õhtul 1999 istus kunstnik ja kauaaegne Eesti kunstnike liidu esimees Ilmar Torn oma Tallinna korteri tugitoolis ja luges järjekordset Agatha Christie romaani. Ränk haigus ei lasknud teda enam kõnelda, kuid ei takistanud viimaste elutundideni nautimast oma lemmikžanri – kriminulle. Järgmisel hommikul siirdus ta teispoolsuse pastelsete ja graafiliste maastike rüppe.

Kaks kuud varem, 1998. aasta novembris korjas Ilmar koos lastega Kuressaare aias õunu. Äkitselt ütles ta: “Lapsed, ma ei jaksa enam kätt ka tõsta, et õunapuu otsast õunu võtta.” “Mõtlesime, et misasja? Ta oli selline kõhn kogu aeg olnud ja ega meie saanud aru, et tal enam jõudu ei ole. Aga eks ta ise tundis, et midagi ei ole korras,” meenutab tütar Sirje Ennok.

Ilmar sõitis siiski veel ise, õunalaadung peal, autoga Tallinna, kus viidi kohe haiglasse uuringutele. 10. novembril läksid tütred talle järele. Kui isa autosse istus, ütles ta: “Nii, lapsed. Mul on jäänud veel kaks-kolm kuud. Katsume need elada nõnda, et kõik oleks kenasti.”