/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
/nginx/o/2021/01/21/13588821t1hf889.jpg)
Transpordiamet leidis mullu hüdrograafiliste mõõdistuste käigus Väinamerest kaks laevavrakki, millest üks uppus Teise maailmasõja alguspäevil.
Üks vrakk lebab merepõhjas Viirelaiust lõunas ja selle nimi ning hukkumisaeg vajab veel tuvastamist, teine puhkab Kuivastu sadamast 360 meetrit põhja pool. Kuivastu vraki kohta alguses levinud info, et tegu on Teise maailmasõja aegse Nõukogude miinilaevaga Serditõi, osutus ennatlikuks. Nimelt kinnitavad mitmed erinevad Vene allikad, et Serditõi uputati hoopiski Heltermaa juures. Lisaks tõsteti laev aastail 1949–1952 osade kaupa üles ja transporditi Tallinna, kus see vanametalliks lõigati.
Allveearheoloog Vello Mäss möönis, et Vene allikad, mis puudutavad uppunud laevu, on üldiselt usaldusväärsed ja versioon miinilaevast Serditõi oli ennatlik. Mässi eilne konsulteerimine ühe tuttava harrastusmerendusajaloolasega, kes on kõnealusele vrakile ka sukeldunud ja selle tausta uurinud, tõi asjasse selgust.
/nginx/o/2021/01/21/13588830t1h67cf.jpg)
A. V. Karpenko raamatu "Oružie otetšhestva" järgi on tegemist „Ižorets“ (isur, ingerlane) tüüpi jõepuksiiriga, mis kannab numbrit 80. Teise maailmasõja eel seadistati 37 seda tüüpi alust ümber miinitraaliks. 16 neist läks sõja ajal põhja, sealhulgas ka Ižorets 80, mis hukkus miinil 18. augustil 1941 Kuivastu sadama lähistel 4,5 m sügavuses vees.
Aastas leitakse keskmiselt üle kümne uue vraki ning transpordiameti andmebaasis on kaardistatud kokku 594 Eesti merepõhjas lebavat laeva. Neist 490 on leitud mõõdistustööde käigus, ülejäänud tuvastatud kas aerofotodelt või varasematelt merekaartidelt.