TERVIS ⟩ Vanainimeste haiguseks peetav insult niitis 26-aastase naise jalgelt

ALGUS: Insuldi saanud Karmel oli esimesed päevad liikumatult voodisse aheldatud. Foto: Erakogu

Karmel Pea on elav müüdipurustaja, kui keegi peaks kinnitama, et insult on üksnes vanainimeste haigus. 26-aastane heas vormis personaaltreener räägib, kuidas ajukahjustus halvas ta keha minutitega. 

Kõrge vererõhk on Karmelit kimbutanud aastaid. Uuringutel Eestis, Inglismaal ja Austraalias on arstid seni vaid õlgu kehitanud: ta on terve, kuid vererõhk on ikkagi kõrge. Karmel ütleb, et on pidanud võtma tablette, kuid need muutsid enesetunde vaid halvemaks. Ta tunnistab, et viilis tablettide võtmisest ja püüdis niisama hakkama saada. 

24. novembril tegi Karmel jõusaalis trenni. Tundis end veidi väsinuna, kuid kirjutas selle magamatuse arvele.

Ühel hetkel tundis, et jalad on all täiesti pehmed ja surisev käsi ei jaksa enam telefoni hoida. 

“Kogu parem kehapool oli täiesti audis, justkui tuimestussüst oleks tehtud,” meenutab Karmel. Ta läks kohe riietusruumi ja üritas end riidesse panna. Jope selga panemiseks käsi enam ei tõusnud. Kuidagi jõudis ta autosse ja üritas sõbraga rääkida. Välja tuli vaid titelalin. “See oli hetk, kus ma sain aru, et nüüd on jama,” ütleb Karmel, meenutades, kuidas ta hüsteeriliselt nutma puhkes. 

Ma tean, et taastun, muud võimalust pole.

Sõit läks haiglasse, kuid Karmel keeldus autost välja tulemast, palus end koju viia, kus suutis ise veel kolmandale korrusele minna. Helistas isale, kes ütles: “Marss haiglasse!” Sõber kutsus kiirabi ja Karmel mõtles, et läheb ise neile alla vastu, kuid ei tundnud enam oma jalga. Kohalejõudnud meedikud mõõtsid ta ülemiseks vererõhuks 250 ning viisid ta haiglasse. 

TÖÖ: Taastusravis käiva Karmeli jaoks on iga väike samm edenemine. Foto: Erakogu

Esimesed kuus-seitse päeva oli Karmel liikumatult voodis. Siis hakkasid õed teda voodis istukile tõstma ja ratastooli panema. Kümnendal päeval suutis ta voodis olles veidi oma põlve liigutada. Proovis toetuse abiga ka jala peal seista, kuid jalga ei tundnud ikka.

Taastusravi hakkas ta saama Haapsalus, kus ta esimese hooga arstidele teatas, et soovib 23. detsembril omal jalal koju minna. “Selle peale vaadati mulle üllatunud näoga otsa, et suured unistused sul,” naerab Karmel. Keegi eriti ei uskunud, et ta sellega hakkama saab. Aga sai. 

VORMIS: Kes oleks võinud arvata, et personaaltreenerina töötanud ja heas vormis naine insuldi saab? Foto: Erakogu

Esimesel korral veetis ta Haapsalus 20 päeva, trenne oli päevas üks-kaks. Teine periood kestis kuu aega ning tulemas on ka kolmas. Vahepeal teeb Karmel ise trenni. Nüüdseks saab ta liikuda, aga paremat kehapoolt ei tunneta siiani. Käsi on veel täiesti liikumatu. Kõnevõime on õnneks taastunud. 

“Ma tean, et taastun, muud võimalust pole,” on ta kindel ja loodab, et saab treeneritööd jätkata. Hoolealused juba ootavad. “Tahaks öelda, et poole aasta pärast,” vastab ta küsimusele, millal ta taas rivis on. Karmel teab, et isegi kui kõik on näiliselt korras, tuleb trenni edasi teha. 

Karmeliga juhtunu positiivne külg on see, et uuringud näitasid ta neerupealsel hormooni tootmist, mis ehk põhjustabki kõrget vererõhku. Sel nädalal on ta uuringutel ja siis selgub, kas operatsioon lahendaks tema terviseprobleemi. 

Karmeli sõnul on tema 26-aastasena tõestus sellest, et insult ei ole vanainimeste haigus, vaid võib tabada ka noori.

Õnnetus muutis Karmelit enda sõnul täielikult. “See, mis endises elus oli tähtis ja mida ma tahtsin, ei ole enam oluline,” räägib ta. Ta on õppinud raskustega hakkama saama ja paraku tegema ka valikuid, kes jääb ta ellu ja kes mitte. “Tunnen, et olen täiesti teine inimene,” ütleb Karmel.