Kõrge viljahind nõuab põllumehelt nuputamist

Eesti teravili. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Seitsme aasta kõrgeimad nisu- ja rapsihinnad panevad põllumehed pead murdma, millel oleks õige aeg hindade fikseerimiseks, et saagi eest sügisel võimalikult palju raha saada. 

Kavandi talunik Aavo Aljas Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Nisuhindadele andis hoogu Euroopa tugev ekspordinõudlus ning Venemaa otsus hakata eksporti maksude kaudu piirama, kirjutab Põllumajandus.ee. Hindadele annab takka kogu toorainesektori tõus, mis tuleneb inflatsiooniootuste kasvust eelkõige rahatrüki ning majanduse taastumise tõttu.

Sügisel külvatud või kevadel mulda minevast seemnest võrsuva saagi hinna saab viljakasvataja paika panna juba praegu. Kavandi talunik Aavo Aljas ütles teisipäeval, et tema ei ole ikka veel selle aasta saagi hinda fikseerinud. “See on hästi keeruline,” sõnas ta. Nagu finantsturgudelgi painavad ka põllumehi börsimängurite igipõlised kaaslased: hirm ja ahnus. Oled nagu eesel kahe kuhja vahel. 

Iga päev loodab talunik, et hind tõuseks veelgi, ja iga päev hoiab ta hinge kinni, et see kolinal ei kukuks. “Panen täna lukku, aga homme viskab näiteks 50 eurot üles,” sõnas Aljas. 

Selle aasta saagi eest pakuvad kokkuostjad tavatult korralikku hinda. Teisipäeval pakuti rapsi eest 403 eurot tonnist ja nisu eest 175 eurot tonnist. “Hinnad kõiguvad ja kõigutatakse neid ka. Hind sõltub väga paljudest asjadest – valuutakurssidest, nafta hinnast, laovarudest, ilmastikust,” selgitab Aljas. 

2018. aastal lukustasid paljud viljahinna 150 euro peal, aga siis tõusid nisu ja ka oder 200 euro peale. Juhtus olema kehv saagiaasta ja mehed ei saanud lepingutega võetud koguseid põllult kätte. Seega tuli mõnelgi vilja osta 200 euroga, et see siis 150 euroga maha müüa.  

Eriti head hinda pakutakse Aljase sõnul praegu eelmise aasta saagi eest. Mõistagi on see enamiku jaoks sulanud lumi, ent kel kannatas osa saagist kevadeni salve jätta, võib pidada end õnnesärgis sündinuks. “Täna (teisipäeval – toim) pakub  Baltic Agro rapsitonni eest 498 eurot. Eelmisel aastal me müüsime sama saaki 360 euroga,” võrdles Aljas. Viimati olid kokkuostuhinnad sarnasel kõrgel tasemel 2013. aastal ja ka siis vaid hetkeks. Nüüd püsib korralikku teenistust tõotav pakkumine juba nädalapäevad, kusjuures suhteliselt kõrge on hind püsinud juba üle kuu. 

Tavaline väikeaktsionär ei saa pärast aktsia ostmist üldiselt kuidagi selle hinda mõjutada. Põllumehe jaoks ei piirdu tema finantsiline edukus aga sugugi hinna fikseerimisega. Arvutiekraani kõrvalt tuleb kiigata põllule. 

“Ega ilm ole talirapsile praegu soodne,” selgitas Aljas. Samuti ei saa ta hetkel kuidagi ette teada, kui põuaseks suvi sel aastal kujuneb. Kui saak ikaldub ja lepingu maht jääb täitmata, võib kaotus põllumehele kujuneda seda suuremaks, mida kõrgemal tasemel ta hinna lukustas.  

Põllumeeste kulud on püsivalt ühesugused. Tuleb soetada tehnikat, seda remontida ja osta varuosi.  Kes kasutab tööjõudu, peab tasuma palgad ja maksud. Seevastu toodangu hind on nagu loterii, kus põllumees osaleb sulasena suurfirmade ärimudelis. “Nagu öeldi nõukogude ajal: põllumehel on viis vaenlast: rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega,” muigas Aavo Aljas. Oma tõetera on siin täitsa olemas ja selles nali seisnebki.