Koroonaaeg – pingeline või ka rõõmurikas?

Saaremaa lasterikaste perede ühenduse juht Kätlin Kallas Foto: Saaremaa vald

“Iga pere on omamoodi – mõnele on koroona-aasta toonud rohkem muresid, teisele aga koosolemise rõõmu,” kirjutab Saaremaa lasterikaste perede ühenduse juht Kätlin Kallas.  

Koroonaaja mured on peamiselt seotud sellega, et palju erinevas vanuses ja erinevate vajadustega lapsi on sunnitud kodus koos olema. Kohati võib see pereelu päris pingeliseks muuta. 

Kuna lastel on ära jäetud huvitegevus, erinevad võistlused ja sotsiaalne suhtlus sõpradega, siis on neid raske kodus motiveerida ja neile tegevust pakkuda. Ka perede kvaliteetaja sisustamine on keerulisem, kui kodust koos väljaskäimine ja tegutsemine on piiratud.      

Meie liikmete hulgas on neid vanemaid, kes on koroonaviiruse tõttu kaotanud töö ja kelle pere on seetõttu ka majanduslikult keerukamas olukorras. 

Leidub ka neid vanemaid, kes käivad välismaal tööl ning koroonapiirangute tõttu tööle minna ei saa. Või siis vastupidi – ei pääse enam õigel ajal koju tagasi ning perest eemaloleku aeg kujuneb pikaks, pannes teise vanema üksikvanema rolli. Samas on ka peresid, kes tänu koroonaajale on saanud just rohkem aega koos veeta, kuna vanematel on avanenud võimalus kodus töötada.     

Mure – kehv netiühendus 

Kevadise distantsõppe jooksul said pered endale digivahendid – seega on nad praegusel õppeaastal kaugõppeks tehniliselt paremini valmistunud.

Paljude maal elavate perede jaoks on probleemiks hoopis kehv internetiühendus. See ei pruugi olla piisav veebitundides ja -koosolekutel osalemiseks, eriti kui korraga on vaja internetti kasutada mitmel inimesel.   

Kaugõpe mõjub lastele erinevalt, nii mõnelgi on raske ennast motiveerida ja distsiplineerida, samas sobib mõnele teisele just iseenda tempos õppimine. 

Kooli- ja õpetajate poolne tugi on olnud erinev: digivahenditega paremini kursis olevad õpetajad teevad meelsasti veebitunde, mis aitab lastel õppetükke paremini omandada, samas kui teine õpetaja annab ainult ülesandeid ja lapsed peavad ise toime tulema. Ja kuigi õpetajad on üldjuhul lastele kättesaadavad ja julgustavad küsimuste puhul lapsi kohe nende poole pöörduma, küsivad lapsed ikka kõigepealt vanemate käest. 

Digivahenditega varustatuse kõrval on suuremaks probleemiks pigem see, et lapsed vajavad õppetöös ka vanemate tuge. Kui vanem käib samal ajal tööl, võivad õhtused õppimised kujuneda päris pikaks ja kurnavaks, mõjutades samal ajal ka pere kvaliteetaega. 

Ka kodukontoris töötaval vanemal on keeruline teha tööd ja olla samal ajal õpetaja, lasteaiakasvataja, kokk ja koristaja. Tihtipeale jäävad lasteaialapsed siis tahaplaanile. Rääkimata sellest, et vanemad ei suuda täita pedagoogide “suuri kingi”. Oma kooliharidusest ju ei piisa, et lastele toeks olla, eriti kuna meetodid on vahepealse aja jooksul muutunud. 

Nii võib vanema püüd õpetada lapse pigem segadusse ajada. Nii mõnigi laps ei pea oma vanemat ka piisavalt autoriteetseks, et ema või isa suudaks tema hinnangul õpetajat asendada. Vanemad kurdavad samuti, et kaugõpe ja kaugsõprus sunnivad lapsi liiga kauaks ekraanide taha. See on aga ju risti vastupidine varasemale poliitikale “vähem ekraaniaega, rohkem silmast silma suhtlust, liigutame aktiivselt”.  

Ise lasterikka pere emana olen kogenud, et väga keeruline on olnud ühildada kodukontorit, kaugõpet ja lasteaeda. Samal ajal on vaja ka tagada, et lastel oleks kõht täis ja maja korras – kui lapsed on päevad läbi kodus, tekib ju ka segadust mitu korda rohkem. 

Tunnistan, et mul endal oli mingil hetkel nii jõuetuse kui ka süütunne – olenemata sellest, et rabeled igal rindel, ei jätku mind piisavalt igale poole ja kõik on ikka tegemata. 

Samas – kui tagantjärele eelmise aasta koroonakevadele mõelda, siis jäi meelde, et see andis hea võimaluse lastega koos aega veeta. Kui tavaliselt nägin argipäeviti lapsi hommikusöögilauas ning seejärel alles õhtul, koduste toimetuste vahel, siis kodusolemine andis võimaluse nendega rohkem suhelda ja kaunist kevadist loodust avastada.

Ühendus kasvab jõudsalt

Saaremaa lasterikaste perede ühendus (SLPÜ) on keerulisel koroonaajal saanud kokku viia abivajajaid ja abipakkujaid. Nii oleme vahendanud MTÜ Meelespea pakutavaid sülearvuteid, samuti Rotary klubi ja toidupanga toiduabi. Pikaajaline koostöö on jätkunud Kuressaare Lions-klubiga, kes aitab meid kooliasjadega. 

Meie ühendus vahendab oma liikmetele nii tihti kui võimalik Soome toiduabi, mis on koroonaajal peredele suureks toeks olnud. 

Koroonapiirangute tõttu ei ole me kahjuks eriti saanud üritusi korraldada, mis on meie ühingu liikmetele väga olulised ja toovad argiellu vaheldust. Siiski korraldasime sügisel vanematele PREP-paarisuhte koolituse, mis võimaldas vanematel oma paarisuhtele aega pühendada.     

Meil on suur rõõm, et ühenduse liikmete arv on paari aastaga jõudsalt kasvanud. Näiteks 2018. aastal kuulus ühendusse 100 peret, praegu aga 177 peret. Tänavu on liitumistaotluse esitanud juba 18 peret.