/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/19/13687328t1h7eaf.jpg)
Saaremaa skandaalseim punkar Trapets alias Martin Toomistu võib vilistada käitumisnormidele ja avalikule korrale, kuid maskikandmise vastu pole tal midagi.
“Eks ma jälgin ka televiisorist uudiseid või midagi taolist ja ma ei ole maskivastane,” ütleb Trapets. Näo katmine, mis ühtlasi tähendab reeglitest kinnipidamist, ei võta vanal anarhistil tükki küljest. Mul pole tähtis jätta muljet, nagu ma võitleksin kõigi vastu, selgitab ta. Kaupluses eelistab Trapets maskile küll torusalli, aga tema jopetaskust leiab ka maski. Mitte et tal endast kahju oleks, aga kuidas sa jalutad ringi, teades, et võid kellelegi äkki edasi anda eluohtliku haiguse.
Politseinike ja punkarite jalgpallikohtumistel puurilukuks olnud Trapets kurvastab, et koroonaviiruse tõttu ei pääse publik Meistrite Liiga ja NBA pallimängudele. Ilma pealtvaatajateta pole mängul õiget mekki. Staadionijalgpalli minnakse vaatama selleks, et kaasa elada. “Publikule sa mängid ju tegelikult, ilma publikuta mänge ma vaadata ei viitsi.”
/nginx/o/2021/03/19/13687329t1ha4fe.jpg)
Kuu aja pärast saab Trapets 43-aastaseks. Selle aja jooksul on ta käinud ametlikult viis kuud tööl ja istunud kokku umbes samapalju arestikambris. Aastaid tagasi leiti tema korterist kapi tagant laip ja teda ennast on eluohtlikult pussitatud.
Trapets näeb endiselt välja tavapäratu nagu alati. Vanaviisi kuuluvad tema ellu alkohol ja napsivendadest sõbrad, naised ilmselt enam mitte. Trapetsi hüplik ja vaevaline samm meenutab nüüd juba väga vähe lapsepõlves kätteõpitud kõndimist. Kangestatud õlu ja aknapesuvedelik on kangemaidki mehi jalust niitnud.
Pole tavalised inimesed
Trapets meenutab, kuidas nad kamraadidega Kuressaares vanast Edu poest kuus pudelit Aknooli ja paki Priimat ostsid. Müüjal jooksid silmamunad mööda põrandat, et misasja. Üks Leisi punkar siis rahustas müüjatädi, et kas too pole varem aknapesijate brigaadi näinud või!? Kogu Aknool joodi ära. Muud häda polnudki, kui et röhitseda ei saanud – seebimaitse tuli suhu ja ninaaukudest ajas seebimulle välja.
Et pesuvahendi maitse polnud kiita, üritasid punkarid selle mekki parandada. Keegi varastas poest ketšupit, mis Aknooliga pooleks segatuna roheliseks muutus. “Mul tuleb praegu veel oksemaitse suhu, kui ma selle peale mõtlen,” räägib Trapets. “On ikka rõve, aga siis oli pohhui.”
/nginx/o/2021/03/19/13687330t1h8c06.jpg)
Aknooli peale mekutasid punkarid hakkliha, mida varastati poest ja lasti bussijaama kohvikus soojaks teha. Hakkliha söödi näppudega kokakoola topsist. Aknooli tarvitasid Trapets ja vennaskond ka tollases Trumbi kõrtsis, kuhu oma pudelitega sisse mindi.
Trapetsi sõnul püüdsid punkarid Aknooli tarvitamisega näidata, et nad pole päris tavalised inimesed. “Oli sul pudel Aknooli näpuvahel, siis olid sa ikka kõva mees. See on ikkagi midagi muud, kui ostad pudeli õlut ja jood bussijaamas.”
Kas ja milliseks kujunes Aknooli-pohmell, Trapets ei mäleta. Tagantjärele pole kindel, kas aknapesuvedelik üldse korralikult pähegi hakkas. Vanad head ajad olid siis, nendib Trapets heldinud häälel.
Sõber ei kutsunud pulma
Erinevalt Trapetsist on ühiskond paljud tema endised sõbrad ja tuttavad oma reeglitele allutanud. Väljakutsuvad soengud, haaknõelad ja nahktagid jäävad enamiku jaoks noorusaega. Inimesed kasvatavad lapsi, käivad tööl ja maksavad arveid. Igapäevaselt ei kohtu kunagine kirev seltskond enam ammu. “Nagu vanasti oli, et päevast päeva joodi, nüüd enam ei ole,” tõdeb Trapets.
Sünnipäevadel tullakse siiski veel kokku. Just veebruari lõpul peeti üht sellist sünnipäeva, kuhu oli õnnitlejaid saabunud mandriltki.
Trapetsi sõnul on mõni endine punkar kahjuks väga kurja naise kosinud. “Ei luba mehel meiesugustele isegi tere öelda. Hari on endal veel peas ja küljed ilusti paljaks aetud, aga tere ei tohi öelda.” Ent kui selline tallaalune korra aastas naise rihma otsast pääseb, siis pärast korralikku viinavõtmist tunneb vana sõbra jälle ära.
“Ma kas elan või suren, aga viriseda pole mul midagi. Kuidagi ikka saab.”
/nginx/o/2021/03/19/13687333t1h2726.jpg)
Ühegi vana kambajõmmiga suhteid otseselt läbi lõiganud Trapets ei ole. Ühe lapsepõlvesõbra suhtes ta aga pettumust ei varja. Mehed kasvasid koos üles, aga siis võitis sõber lotoga korraliku summa ja tegi pulmad. Trapetsit sõber pulma ei kutsunud. “Ütles, et ma pidin nii koloriitne kuju olema, et tal on minusugust ämmale häbi näidata. Ma ütlesin, et mine p.., ma oleks enne ämma kutsumata jätnud kui lapsepõlvesõbra,” jutustab Trapets, hääles ikka veel nördimus. Sõber lubas Trapetsile tagantjärele eraldi pulmad teha, aga lubaduseks see jäigi. “Ta on mulle Facebookis sõbrakutse saatnud paar korda, aga ma lihtsalt ei võtnud vastu. Olgu nagu on.”
Ametlikult on Trapets tööl käinud viis kuud, 2000. aastal Saare Paadis. Parasjagu oli legendaarse punkari tollasesse perre oodata järelkasvu ning oli töökohta vaja. Paraku läks titevarvaste leotamine liiga tormiliseks ja töömehepõli sai järsu lõpu. Praegu peab kuulus punkar tervisehädade tõttu juba pensionipõlve.
Kuuekümnes juubel
Niisama palju kui ametlikku tööstaaži, tuleb Trapetsil kokku kuid, mis istutud arestikambris. Tal on kodus üks terve sahtel kohtuotsuseid täis. Ükskord sattus politseinik Meelis Juhandi parasjagu samasse ruumi, kui Trapets kainerist välja vormistati. “Oi, Trapets, mis sa siin teed?” küsinud Juhandi suusoojaks. “Mis ma ikka teen – kuuekümnes juubel on,” kostnud Trapets. Politseinik väljendanud seepeale Trapetsi nii kõrge ea suhtes kahtlust, ent soovis siiski kätt-
pidi õnne. “Ma siis ütlesin, et keegi polegi vanusest rääkinud, mul oli kuuekümnes kord külmas istuda.”
Kõige rohkem on Trapets korraga plate peal olnud kuu aega. “Villu Tamme sünnipäeval 2. novembril pandi vangi ja 6. detsembril sain tulema,” meenutab ta. Esmalt istus ta ühe soojaga 18 päeva, seejärel toimetas kunagine politseinik Edgar Mänd ta tasumata trahvide pärast otse kambrist kohtu ette ja kohtunik väänas talle kohe 16 päeva otsa.
Trapets teab rääkida, et Eesti aja algul käis punkarite kambrisse saatmine väga lihtsalt, ei vaadatud vanust ega midagi. Polnud üldsegi haruldane sattuda päeva jooksul “külma” kahel korral, ühte tüüpi tassiti kambrisse isegi kolm korda.
/nginx/o/2021/03/19/13687334t1ha7dd.jpg)
Küsimusele, kes on Saaremaa kõige normaalsemad politseinikud, annab Trapets vastuse ilma pikemalt mõtlemata: Tambet Oll ja Jaanus Keert. Kumbki mees polevat kiuslik ega ela võimujanu kodaniku peal välja.
Trapets selgitab, et nende omaaegne umbes viiekümnepealine kirju seltskond ei koosnenud ainult punkaritest. Rahvast oli vähe ja erinevalt mandrist kuulusid siin punkarid, hevimehed ja skinheadid kõik ühte punti. Mingit maailmavaatelist jamamist polnud, eestimeelsed olid nii või teisiti kõik.
Trapets üldiselt elu üle ei kurda. “Indrek Pertelson selgitas kunagi hästi, milline on inimese ja looma vahe. Loom elab ja sureb, aga ta ei virise,” tsiteerib ta endist judomaadlejat. “Mul sama lugu. Ma kas elan või suren, aga viriseda pole mul midagi. Kuidagi ikka saab.”
/nginx/o/2021/03/19/13687335t1h9343.jpg)