Igal suurrajatisel on oma lugu, mis muutub massiteadvuses omapäraseks seguks faktidest, ühe või teise inimese subjektiivsest hinnangust ning paraku ka suisa väljamõeldistest.

Erandiks pole loomulikult ka meie maakonna üks suurematest uhkusasjadest, peaaegu saja-aastane Väikese väina tamm.

Käimasoleva rekonstrueerimisega seoses on kahe saare vahele rajatud maanteelõik taas ohtrasti kõneainet pakkunud. Läbi aegade on ettetulnud kulutustele vaatamata vastuväideteta teoks saanud kõik meile nii olulise liiklusarteri laiendamised. Samal ajal on nüüd juba rohkem kui 60 aasta vältel vahelduva eduga murtud piike väidetavalt tammiga seonduvate ökoloogiliste probleemide ümber.

Väike väin oli alati olnud suurte kalaparvede läbirändekohaks

Kõige lühemalt võtab saarlaste hulgas käibivad ettekujutused mainitud probleemide osas kokku Arnold Allik grupitööna valminud, turistidele mõeldud raamatukeses "Saaremaa": "Kui tamm soodustas ühenduse pidamist mõlema saare vahel ja aitas tugevdada majanduslikke sidemeid, siis kalapüügile mõjus see vastupidiselt. Väike väin oli alati olnud suurte kalaparvede läbirändekohaks.

Kohalikud kalurid nimetasid väina seetõttu kalaauguks, kust püüti rohkesti siiga, angerjat ja teisi kalu. Tamm aga sulges kaladele tee kudemiskohtadele a väina kalavarud vähenesid tunduvalt." (Tsitaat teisest trükist, Tln., 1970, lk, 24).

Esmapilgul on tammiavade rajamise kasuks rääkivad argumendid igati laitmatud ja kalanduse olukord on veekogude ökoloogilise seisukorra hindamisel olnud üheks olulisemaks pidepunktiks. Kuid põguski pilguheit meie kalanduse ning ka tammiavade arutelu ajaloole võimaldab vaidlustada enam-vähem kõiki Väikese väina tammi veemulkude kasuks esitatud argumente.

Paraku on vastavateemalised, vähegi teaduslikkusele pretendeerivad materjalid meie oludes võrdlemisi raskesti kättesaadavad.

Kahjuks puudub 1920. aastate lõpuni meie randade kohta vähegi usaldusväärne kalandusstatistika. Nii on möödunud sajandivahetuse aegse kalanduse uurijatel olnud võimalik tugineda põhiliselt vaid pärimuslikule materjalile.

Tõsi, materiaalse kultuuri arenguloo taustal võisid kalasaagid möödunud sajandi lõpukümnendi paiku tõesti järsult väheneda, kuid see tendents oli omane sel juhul mitte üksnes Saaremaa ja Muhu vahelisele alale, vaid kõigi Balti kubermangude rannavetes.

Suurenes ju möödunud sajandi talurahvareformide ja sellega kaasnenud majanduse kiire arengu tulemusena järsult kutseliste kalurite hulk, kes teenisid oma põhilised elatusvahendid kalapüügist. Erinevalt talunikest, kelle jaoks kalapüük oli vaid aasta-aastalt üha enam tagaplaanile jääv kõrvaltegevusala, olid kutselised kalurid oma tegevusalal tööviljakuse tõusust eluliselt huvitatud.

See asjaolu tõi endaga kaasa mitme uue, senisest tootlikuma püügivahendi kasutuselevõtu. Täiustus ka kalapaatide purjestus ja see võimaldas ette võtta senisest pikemaid kalastusretki. Kõik see avaldas kahtlemata mõju meie rannavete saagikusele.

Olulisim uuemaaegseid kalandusalaseid pärimusmaterjale sisaldav trükiväljaanne on Stockholmis Eesti Kalurite Koondise väljaandel 1980. aastate keskpaiku ilmunud kaheköiteline koguteos "Eesti kalanduse minevikust" (edaspidi EKM).

Selles sisalduvate Herbert ja Rudolf Schmuuli kirjutiste kõrvutamisel ilmneb, et kalavarud ei vähenenudki nii drastiliselt. H. Schmuuli andmeil lootsid väina loodepoolse suudmeala kalurid, et kalaparved hakkavad hulganisti kogunema läbipääsu sulgenud tammi taha, kus siis saaks kerge vaevaga noodapüüki teostada.

Hoovuste suuna muutumisega jäi väinas aga räimi senisest vähemaks. Mõnevõrra vastuolulistel andmetel vähenenud ka siiapüük. Samas suurenes aga angerja arvukus, mille püük andis kalureile häid teenimisvõimalusi.

Muhu looderanna külade elus oli tähelepanu vääriv muudatus saare lõunaranna lähedusse Pühadekarele tehtud kalapüügiretkede lakkamine.

Võib arvata, et kalastusolude muutumine põhjustas ka suurte, kuid primitiivsete kaldanootade oodatust mõnevõrra varasema tarvituselt kadumise.

Need etnograafiaalases kirjanduses korduvalt käsitletud suurnoodad olid oma suure tööjõuvajaduse juures (Ilmari Mannineni andmetel kuni 100 osanikku) suhteliselt vähetootlikud ning nende asendumist väiksemat püüdjaskonda eeldavate mõrdadega tuleb pidada paratamatuks.

Millal ja kes alustas väina tammi veemulkude kampaaniat

Pärimuslikud teated Väikese väina kalasaakide kohta on üpris vasturääkivad. Oma mälestustes väga teraval kujul tammiavade vajadust rõhutav Herbert Schmuul kiidab teisal tammi rajamise järgse väina kalastusolud lausa ülivõrdeliseks.

Mõned tsitaadid juba mainitud koguteosest: "Tulid kasutusele teised võtted ja teised abinõud püügi jätkamiseks, seda juba kodule lähemal ja paremates elamistingimustes (EKM 1. lk. 198);

"Uldpilt selleaegsest kalastusest oli rohkem kui rahuldav. Samuti olid teenimisvõimalused head. Kalurid elasid hästi ja jõukalt." (sama, lk. 202);

"Samuti oli Väikeses väinas käimas intensiivne kalastus. Kalavastalisi oli sealgi külluses." (EKM II, lk. 108);

"Siiasaak oli Esimese maailmasõja järelaastail briljantne. » (sama. lk. 115).

Raske on tagantjärele kindlaks teha, millal ja kes alustas väina tammi veemulkude kampaaniat. Ajakiri "Laevandus ja Kalaasjandus" nr. 1/2 1932. aastast sisaldab anonüümse autori esitatud pärimusliku teabe, mille kohaselt olevat tammi ehitamise ajal küsitud ka kalurite soove.

Paraku ei osanud väinaäärsed randlased otsustada ei läbivooluavade ega umbse tammi kasuks.

Läbi aegade on suurt huvi tammiavade vastu näidanud üles peamiselt Koguva küla elanikud. Eriti leigelt on aga kõnealusesse probleemistikku suhtunud vastaskaldal asuvad Maasi valla randlased, kes pärast Vabadussõja järgset maareformi eelistasid tegelda pigem kindlamat sissetulekut andva põlluharimisega, jättes oma kaldaäärsed kalaveed muhulaste kasutada.

Arvata võib, et rahul olid ka Muhu edelaosa randlased, kel ei tulnud oma kodulähedasi kalastuskohti enam põhja poolt tulnud rändkalastajatega jagada.

Laiema avalikkuse ette tõusis tammiavade probleemistik alles 1920. aastate lõpus. Kogu ürituse eestvedajaiks olid loomulikult asjast enam huvitatud Koguva küla mehed, täpsemalt just sama suuremastaabilise angerjapüügiga alustanud Schmuulide suguvõsa.

Veemulkude kampaania käivitanud põhjuste kohta võib tagantjärele üksnes oletusi teha. Vähe usutav, et leidus mehi, kes lootsid taaselustada suurnoodaga räimepüüki.

Võib ju olla, et Koguva mehed lootsid taas osaleda väina lõunaosa püügivete jagamisel, kus probleemiks polnud mitte kalade vähesus, vaid püüniste liiga tihe asetus.

Võib ka olla, et tõesti loodeti tammi ehitamise aegsete noodameeste kombel kalasaakide järsku suurenemist, igal juhul ei kõla veemulgu nõudlejate argumendid kuigi veenvalt samal ajal headest kalasaakidest kõnelevate teadete kõrval.

Pole muidugi ka välistatud, et pärastpoole angerjakuningateks tituleeritud mehed lootsid tammiavade kampaaniast endale odavat populaarsust võita, et hiljem edukamalt enamnõutavate püügikohtade pärast konkureerida.

Väga suure tõenäosusega võib kõnealuse kampaania valla päästmise põhjuseks lugeda hoopis Eesti Vabariigi seaduste autoriteedi kasvu. 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul hakkasid võimud senisest rangemini nõudma juba 1923. aastal kehtima hakanud kalapüügiseaduse kaitset puudutavate punktide täitmist.

Politsei aktiivse sekkumise tulemusena trahviti paljusid kalureid üle terve Saaremaa. Sestpeale said kõikvõimalikel kalameeste koosolekutel moeasjaks pikad ja enamasti viljatud diskussionnid kalakaitse probleemide ümber.

Nii põhjendati kaunisõnaliselt lubatust tihedamasilmaliste püüniste kasutamise vajadust, püüti meeleheitlikult tõestada, et kilomeetrilaiusel üleujutatud jõeluhal on otstarbekaim jätta vaid tsaariaegsetele nõuetele vastav kahearssinane (1 m 42 cm) vaba vooluvee riba jms.

Tõeliseks absurditeatriks kujunesid kalameeste ühingutes peetud viljatud diskussioonid mõrrajadadesse vahede jätmise vajaduse üle.

Eesti omariiklusajal ühistegelistele ettevõtmistele tehtavad soodustused olid tõukeks ka kalameeste ühingute ja seltside asutamisele.

1930. aastatel ilmutasid kohalike kaluriorganisatsioonide loomise vastu huvi just suuremastaabilise angerjapüügiga tegelevad kalurid. Loomulikult ei afišeerinud ühingute liikmed oma ettevõtmiste majanduslikku külge, milles sisaldus ka bottengarn-mõrdade tollivaba sissevedu, soodustatud tingimustel riigimetsadest mõrravaiade ostmise võimalus ning muu hulgas näiteks Riiast kodumaistega võrreldes elastsemate kummisaabaste hankimine.

Avaliku arvamuse enda poole kallutamiseks sobis end näidata pigem keskkonnakaitse probleemide lahendamisega tegelevate aatemeestena.

Samal ajal püsis endistviisi halvustav suhtumine kalapüüki reguleerivatesse seadustesse. Ilmekalt väljendab levinud hoiakuid H. Schmuul (EKM II, lk. 111): "Sel ajajärgul anti pealinnas välja igasuguseid seadusi ja määrusi kalakaitseks. püüniste silmasuuruse kindlaksmääramiseks jne.

Tammiavade kampaania omandas protestiaktsiooni tunnused

Rannikul oldi arvamisel, et need määrused on peamiselt kurjategijate produtseerimiseks. Iga määrusest üleastuja on ju lõpuks seda. Kas määrus on elunõuetele vastav, on juba omaette küsimus."

Niisuguses olukorras käivitatud tammiavade kampaania omandas selgelt äratuntavad protestiaktsiooni tunnused. Loogika oli lihtne: riik nõuab kalakaitsemääruste täitmist, kalurid vastukaaluks riigilt kulutusi keskkonnakaitse alal.

Paraku jäid väina tammi veemulkudega seonduvad nõudmised üpris nõrgalt argumenteerituks. Madalaveelised ummuksisse jäävad merelahed pole Eestis harulduseks ning vähe on neid, kes näevad selles ökokatastroofi. Ühtaegu kipuvad ka kalameestest praktikute hinnangud ja soovid ülaltooduga analoogselt ühest äärmusest teise kõikuma.

Organisatsioonilises mõttes sai kogu tammiavade kampaania teljeks 1930. aastal asutatud Muhu kalameeste ühing "Väike Väin" keskusega Koguva külas. liikmeskonnaks eeskätt Schmuulide suguvõsa.

Veri on paksem kui vesi – Schmuulide sugulane, 1926. aastal Koguva külast Saaremaale Kanissaare külla ümber asunud Mihkel Aer tõmbas veemulkude eest võitlejate hulka ka 1935. aasta 17. veebruaril asutatud Kõrkvere Kalameeste Seltsi.

Kõrkvere mehed suhtusid asjasse esialgu ettevaatlikumalt. võttes ajakirjas "Kalandus" (nr. 2. 1935. a.) esitatud andmeil seltsi asutamiskoosolekul muu hulgas töökavva ka Väikese väina tammi avade vajaduse väljaselgitamise.

Seevastu nõudsid Koguva küla mehed paar nädalat hiljem, 3. märtsil 1935 toimunud XIII üleriiklikul kalurite kongressil tammiavade tegemist, väites, et kalade hulk on tammi tõttu vähenenud ja 75 protsenti (!?) kalureist kalapüügist loobunud.

Samas sai põllutööministeeriumi kalanduse büroo juhataja Jaan Kodrese suu läbi teatavaks, et tammiavade kohta on teedeministeeriumis projekt juba olemas ("Kalandus" nr. 3 1935).

Sama aasta novembriks jõudis kampaania omariiklusaegse kulminatsioonini, mil Mihkel Aer käis ülalmainitud kahe kalameeste seltsi esindajana tammiavade rajamise palvega riigivanema jutul.

Konstantin Päts olevat andnud lootust ja luba asja valitsuse koosolekul arutusele võtta ("Kalandus" nr. 11 1935).

Valitsus siiski keeldus. Kahjuks ei ole käesoleva artikli kirjutamise aegu olnud võimalik tutvuda asjassepuutuvate arhiivimaterjalidega, mistõttu puudub võimalus siinkohal tutvustada riigiisade argumente tammiavade vastu.

Nii jääb üle piirduda vaid sapisevõitu tsitaadiga H. Schmuulilt (EKM II, lk. 111): "Neil aegadel leidis kalameesteseltsi "Väike Väin" liikmeskond, et oleks hea, kui põllutööministeeriumi ametkond aitaks kaasa väina tammile aukude allategemise osas. Tehti vastav avaldus ja koguti sadu allkirju.

Vastus oli jahmatamapanev: "Teil peaks heameel olema, et tammi ümbruse kinnikasvamisega saate maad juurde" ning umbes samas vaimus edasi kuni allkirjani. Väga koolmeisterlik. Paistis, nagu ollakse ministeeriumis arvamusel, et kalapüük on vaid põllutöö veega lahjendatud väljaanne."

Džinn oli aga pudelist välja pääsenud ning kalurite hulgas oli hakanud laienema usk tammi veemulkude vajalikkusse.

Nõukogude võimu ajal muutus tammiavade küsimus puhtpoliitiliseks pseudoprobleemiks. Paari aasta jooksul pärast Teist maailmasõda üritasid uued valitsejad tegelda veel mõningase ideoloogilise kosmeetikaga, üritades luua võrdlusmomente, mis pidid tõestama sotsialismi viljastavate tingimuste paremust pehkinud kapitalismi ees.

Üheks selliseks propagandistlikuks ettevõtmiseks vahetult sundkollektiviseerimise eel oli järjekordne tammiavade küsimuse tõstatamine. Seekord oli üritusel ehtnõukogulikult halenaljakas lõpp: kommunismiehitajate ponnistusi kroonis inimliku totruse monumendiks saanud Tillinire kaevamine.

Peatselt pärast nimetatud kraavikese valmimist saabus aeg, mil ideoloogilise kosmeetikaga tegelemiseks polnud enam kellelgi mahti. 1949. aasta märtsiküüditamine ning selle tulemusena hoogustunud sundkollektiviseerimine juhatasid sisse uue massiterrorilaine. Tammiavade küsimus kaotas pikemaks ajaks oma aktuaalsuse.

Sellegipoolest olid Tillinire kaevamisel omad kaugeleulatuvad tagajärjed. Tammiavade rajamise eest olid eri aegadel võidelnud väidetavasti erinevate poliitiliste tõekspidamistega inimesed, kes muidu olid nii varmad üksteist kritiseerima. Küllap sellest tulenevalt jäigi lihtsameelne rahvahulk nüüd lõplikult uskuma. et tegeldud on millegi toepoolest vajalikuga.

Uue hooga lõid kired Väikese väina tammiavade rajamise ümber lõkkele laulva revolutsiooni aastal 1988.

Tolleaegsete tammiürituste kulminatsiooniks kujunes septembrikuus Orissaares pidulikuvõitu õhkkonnas toimunud arutelukoosolek. Sellel kohtumisel väljaöeldust selgus, et läbi aegade on mingilgi määral teaduslikul tasemel loodusvaatlusi tehtud vaid poole aasta vältel ning nende põhjal kaugemale ulatuvate järelduste tegemine on kui mitte muud, siis vähemalt ennatlik.

Ettevaatlikku skepsist väljendasid kõnealuse teema suhtes ka Saare Kaluri kolhoosi esindajad.

Verivärsketel poliitikutel tuli mõru pill magusa näoga alla neelata

Silmapaistvat agarust ilmutasid Orissaare koosolekul aga erinevate poliitiliste rühmituste esindajad. Loomulikult esinesid kõige ladusamalt juba nn stagnaajal suuliigutamisega leiba teeninud ning seetõttu tuli verivärsketel poliitikutel mõru pill magusa näoga alla neelata – neil ei õnnestunud saada suure ürituse eestvedajaks.

Suureks võiduks oli Orissaare koosolek end fosforiidikevadest Kuressaare ametliku linnanime taastamiseni üpris alalhoidliku seltskonnana tõestanud Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomitee aparaadile.

Pidi ju nüüd vist küll kõigile selgeks saama, et tolleaegse Saaremaa juhid on kaugelt teovõimsamad kui vasttekkinud Rahvarinne ning rohelisemad isegi Muhu rohelistest. Silmanähtavalt oli meie provintsipoliitikutele iga hinna eest vaja tammiavade ehitamise alustamist.

Olukorras, kus Ida-Saaremaa randlasi on juba üle kuuekümne aasta nende veemulkude väidetava kasuteguriga lollitatud, on nende ehitamise eestvedajatele vähemalt ajutise populaarsuse saavutamine kindel.

Mis saab aga siis, kui tammiavade ehitamine osutub mõttetuks? Arvata võib, et mitte kui midagi. Veemulkude vajalikkuse üle saab tõenäoliselt lõpliku hinnangu langetada alles kümmekond aastat pärast nende valmimist.

Selleks ajaks on aga paljud tänased otsustajad juba pensionil või pensieelikud. Teenekad pensionärid laiutavad siis käsi ning ohkavad: "Rahvas tahtis!"

Küllap lähtus ülaltoodud kaalutlustest ka Saare maavolikogu oma 25. aprilli 1991 otsuse langetamisel. Igal juhul odavat populaarsust meie rahvajuhid ei taotle, sest katse-eksituse meetodil tehtav tammiavade eksperiment on kulukas ning seda ei maksa kinni sugugi üksnes (väidetavasti) asjast huvitatud Muhu, Pöide ja Orissaare kandi rahvas.

Poliitiliste kaalutlustega seletub ehk ka asjaolu, et otsustajatele pole olnud kasulik avalikustada maavolikogu käsutuses olnud bioloogide eksperthinnanguid, kus ei ole juletud ennustada Väikese väina ökoloogilise situatsiooni paranemist tammiavade rajamise järel. Otsesõnu on ju bioloogid soovitanud tegelda pigem Orissaare puhastusseadmetega.

Tammiavade rajamisega seonduvate põhjendamatult suurte kulutuste teemal on korduvalt sõna võtnud Karla Riis, kelle artiklist 21. mai "Saarte Hääles" on võimalik saada ka mingisugust teavet tammiavadega seonduvate lisakulude suuruse kohta.

Kahiuks saab enamik saarlasi eksperimendi kogumaksumuse kohta üksnes oletusi teha, kuid juba K. Riisi rats-ettepanek võimaldab säästa ligi kaks miljonit rubla; seda tingimusel, et veemulkude ehitamisest ei loobuta.

Mis seal ikka, mõne aasta pärast on uued kohalike võimuorganite valimised. Selleks ajaks on praegused äravalitud endale merelainetest uhutava monumendi kindlasti juba rajanud.

Kahtlemata avaldavad sihukesed rajatised rahvale muljet ning on põhjust uskuda, et seni, kuni pole selgunud juba käivitatud eksperimendi tõenäoliselt nulliga võrduvad tulemused, pole ka praegustel tammimulgustajatel põhjust oma kõrgete toolide kaotsimineku pärast muretseda. Ka see on perestroika.