- Laiema avalikkuse ette tõusis tammiavade probleemistik 1920. aastate lõpus
- Kommunismiehitajate ponnistusi kroonis Tillinire kaevamine
- Mis saab siis, kui tammiavade ehitamine osutub mõttetuks? Mitte midagi
15. juulil möödub 125 aastat päevast, mil Saaremaa poolses otsas avati üle Väikese väina rajatud maanteetamm. Nüüd on taas päevakorral tammiavade teema, millest on tegelikult räägitud juba terve sajandi jooksul. Avaldame ajaloolase Raul Salumäe (1960-2015) kirjatüki, mis esmakordselt ilmus Saarte Hääles 30 aastat tagasi, 13. juunil 1991. Toona oli käimas tammi põhjalik rekonstrueerimine ja muidugi räägiti ka siis jälle avade vajalikkusest.
Igal suurrajatisel on oma lugu, mis muutub massiteadvuses omapäraseks seguks faktidest, ühe või teise inimese subjektiivsest hinnangust ning paraku ka suisa väljamõeldistest.
Erandiks pole loomulikult ka meie maakonna üks suurematest uhkusasjadest, peaaegu saja-aastane Väikese väina tamm.
Käimasoleva rekonstrueerimisega seoses on kahe saare vahele rajatud maanteelõik taas ohtrasti kõneainet pakkunud. Läbi aegade on ettetulnud kulutustele vaatamata vastuväideteta teoks saanud kõik meile nii olulise liiklusarteri laiendamised. Samal ajal on nüüd juba rohkem kui 60 aasta vältel vahelduva eduga murtud piike väidetavalt tammiga seonduvate ökoloogiliste probleemide ümber.
Väike väin oli alati olnud suurte kalaparvede läbirändekohaks
Kõige lühemalt võtab saarlaste hulgas käibivad ettekujutused mainitud probleemide osas kokku Arnold Allik grupitööna valminud, turistidele mõeldud raamatukeses "Saaremaa": "Kui tamm soodustas ühenduse pidamist mõlema saare vahel ja aitas tugevdada majanduslikke sidemeid, siis kalapüügile mõjus see vastupidiselt. Väike väin oli alati olnud suurte kalaparvede läbirändekohaks.

Kohalikud kalurid nimetasid väina seetõttu kalaauguks, kust püüti rohkesti siiga, angerjat ja teisi kalu. Tamm aga sulges kaladele tee kudemiskohtadele a väina kalavarud vähenesid tunduvalt." (Tsitaat teisest trükist, Tln., 1970, lk, 24).
Esmapilgul on tammiavade rajamise kasuks rääkivad argumendid igati laitmatud ja kalanduse olukord on veekogude ökoloogilise seisukorra hindamisel olnud üheks olulisemaks pidepunktiks. Kuid põguski pilguheit meie kalanduse ning ka tammiavade arutelu ajaloole võimaldab vaidlustada enam-vähem kõiki Väikese väina tammi veemulkude kasuks esitatud argumente.