HARULDUS ⟩ Ninasarvikpõrnikat nähti Saaremaal taas

HARVA VÕIB KOHATA: Pildil olevat ninasarvikpõrnika isendit nähti juulis Pikal tänaval asuvas tootmishoones. Kui otsustada ajakirjanduses ilmunud materjalide järgi, siis eelmine ninasarvikpõrnika ja inimese kohtumine Saaremaal toimus kaheksa aastat tagasi. Foto: Erakogu

Kaheksa aastat tagasi kirjutas Saarte Hääl, et Sõrves Lõu külas nägi kohalik talunik Saaremaa tingimustes haruldast ninasarvikpõrnikat. Tänavu juulis ilmutas aga haruldus end taas – seekord Kuressaare ühes tootmisettevõttes.

Hiljuti anti Saarte Häälele vihje, et Kuressaares Pikal tänaval asuvas tootmisettevõttes nähti meie oludes ebatavaliselt suurt põrnikat. “Oleksin peaaegu peale astunud,” kirjutas vihje anonüümseks jäänud saatja. “Sihikindlalt jalutas koridorist mu töökotta, mis Pikal tänaval ja mis suvepuhkusel.”

Vihje autor meenutas veel, et on varem Aafrikas põrnikaid püüdnud ja suuremaid sedalaadi olevusi ka oma silmaga näinud. “See sell jättis aga elamuse!” lisas ta.

Võib oletada, et palaval juulikuu päeval lendas põrnikas tootmishoone avatud ustest sisse. “Lasksin tal paberile astuda ja seejärel viisin tagasi õue,” kirjeldas vihje autor, kes tegi siseruumidesse eksinud põrnikast ka ülesvõtte.

Väliste tunnuste järgi võib öelda, et tegu on ninasarvikpõrnikaga (Oryctes nasicornis). Teatmeteostes on öeldud, et kõnealune põrnikas elab peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kuid samuti võib teda aeg-ajalt kohata Põhja-Euroopas, sealhulgas ka Eestis, aga ka Põhja-Aafrikas ning Kagu-Aasias.

2013. aasta juulikuu lõpus kirjutas Saarte Hääl, et Sõrvemaal Lõu külas sattus umbes tikukarbi pikkune ninasarvikpõrnika emane isend taluperemehe ekskavaatorikabiini. Keskkonnaameti loodusbioloog Tõnu Talvi ütles toona, et kõnealune liik on Eestis, sh Saaremaal üpriski haruldane. “Põhjus on, et tema vastsete kasvamiseks vajalikku elukeskkonda jääb üha vähemaks,” tõdes ta.

Ninasarvikpõrnikas vajab elamiseks suures koguses lehtpuukõdu vanas loodusmetsas, vana lagunevat saepuru, koorepuru või muud lagunevat materjali, näiteks komposti. Vastsed peavad Talvi sõnul saama sellises keskkonnas rahulikult areneda 3–4 aastat.

Nime on põrnikas endale saanud isase isendi pea eesosas laubal kaarduva uhke ja silmatorkava sarve järgi.