KÕNE IFFILE ⟩ “Südamesse tuli rahu, kui selgus, et suuremat mäsu ei tule.”

Eesti lipp Tartu raekoja ees. Foto: Sille Annuk

No emotsiooni ikka oli! Teadagi sellepärast, et keegi ju ei teadnud, millise pöörde oleksid need sündmused võinud võtta. Eriti põnevaks muidugi läks elu Moskvast putšiteate saamise järel. Ja siis tuli omavaheline otsus – kuna olen kogu aeg olnud Eesti Raadioga seotud –, et igal juhul läheme raadiomajja ja viimase võimaluseni üritame seda kaitsta. Kui muidugi peaks tekkima olukord, et seda rünnatakse.

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee

Olime raadiomajas ja minul oli austav ülesanne haarata uudistetoimetusest juhul, kui maja hakatakse vallutama, sülle faksimasin. See sidevahend oli teadupärast tollane tõeline tehnikaime ja mina pidin selle aparaadi tagumiste treppide ja tagumiste uste kaudu välja toimetama.

Raadiomajas olime suurema osa ööst. Ja kui siis raadioteateid ja uudiseid mingisugustest rünnakutest või tankide ja Vene sõjaväe liikumisest ei tulnud, läksime koos ajakirjanik Erki Berensiga ja tegime autoga tiiru Tallinna vahel.

Vaatasime Dvigateli tehast, vaatasime Tondi sõjaväeosa, et kas liikumist on. Ei olnud. Kusagil hommikul kella seitsme paiku saabusin koju. Siis oli südames rahu, saime aru, et mingit suuremat mäsu ilmselt ikka ei tule. Mujal, Vilniuses ja Riias läks ju kehvemini.

Naeruväärne oli muidugi vaadata neid tuntavalt mingisuguse jookide või rohtude mõju all olevaid putšiste, keda telepilt näitas. See oli igavene koomuski värk ja oli selge, et seal selget liidrit, kelle järel rahvas läheks, ei ole. Ega Vene rahvas ei olnud ka selleks ajaks enam kommunismist nii vaimustatud.

“Mina pidin faksiaparaadi tagumiste treppide ja tagumiste uste kaudu välja toimetama.”

See on kõige-kõige ergum mälestus sellest pöördemomendist. Aga selle pöörde algust ja pikkust minu enda jaoks on raske öelda, sest põnevad ajad hakkasid pihta juba 1987. aastal, kui õhus oli fosforiidisõda ja protestid selle vastu.

Isamaalised laulud, 1988. aasta sinimustvalge tulek. Kogu see mitme aasta pikkune aeg oli ärev, aga samas ootust ja lootust täis. Juba sai Liidust välja rännata, käisime Alo Mattiiseniga Austraalias ESTO-l, käisime Kanadas, kus Alo sai ühe väliseesti stipendiumi isamaaliste laulude eest.

Ja kõigile oli selge, et ega nõukogude võim kaua kesta. Et kui Nõukogude Liit väga radikaalseid muudatusi, reformatsiooni ei tee, siis ta laguneb. Ja läkski nii. Eks need väikesed terakesed, meie kultuuritegelaste toimetamised, isamaalised laulud, kõik need öölaulupeod – see oli vundamendi ladumine.

Minul on nüüd 30 aastat hiljem selle päeva puhul 20. augustil kolm esinemist. Põhja-Tallinna linnavalitsus teeb ürituse Salme kultuuripalees, anname seal Antti Kammistega väikse kontserdi.

Siis on Viimsi festival, kus mängime koos Supernovaga, ja muidugi päeva krooniks on öölaulupidu, mida Margus Kasterpalu lavastab ja osa viiest isamaalisest laulust laulame meie Tallinna lauluväljakul. Telepilt näitab seda ka Tartu lauluväljakul, nii et igavene uhke tähistamine, ma väga ootan seda õhtust esinemist.