SAARLANE ⟩ Püha Tõnu sõda ja rahu

PAUKU PEAB SAAMA: Sõjandus on Tõnu Veldret köitnud juba maast madalast. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kuressaare Laurentiuse kiriku vöörmünder Tõnu Veldre on osanud endasse kuidagi mahutada üheaegselt nii sõja kui ka rahu. See on tulnud paraku nii mõnegi mahasalgamise hinnaga.

Teleoperaatori ja geoloogi peres sirgunud Tõnu sündis Tallinnas, koolis käis Keilas ja noorpõlve suved veetis vanaema-vanaisa juures Läti piiri ääres Mõisakülas. Saaremaale sattus ta esimest korda alles 1992. aasta suvel, mil kehtis veel külastuskaardi süsteem. Ema töökaaslane Sõrvest tegi kutsed, tema juures ka ööbiti. “Stebeli patarei juures vedelesid kõikjal maas padrunikestad, metsast leidsime granaadihunnikuid ja pealuudel olid veel kiivrid otsas. Mõtlesin, et see on tõesti üks vägev koht,” meenutab Tõnu.

Tema n-ö militaarkarjäär algas tegelikult juba viieaastaselt, kui poisile jäid koduõues pihku mingid padrunikestad, mis ta tuppa viis ja mille peale ema väga pahaseks sai. Mõisakülas vedeles soos aga terve laskemoonarong, partisanid olid selle Teise ilmasõja aegu rööbastelt välja lasknud. Kohalikud poisikesed korjasid sealt veel kaheksakümnendate alguses padruneid, millega pauku teha. Õnnetusi juhtus paraku ka.