Sõdurpreester Innokenti Hiet saadeti viimsele teekonnale

PUUSÄRGI JÄREL kanti kahel padjal lahkunu aumärke. Foto: Tõnu Veldre

Neljapäeval helisesid Leisi õigeusu kirikus leinakellad. Viirukisuitsuses kirikusaalis jäeti hüvasti ülempreester Isa Innokenti Hietiga.

Kirikutraditsiooni kohaselt kandsid kohalolnud vaimulikud ülempreestrid Aleksander Sarapik ja Ardalion Keskküla, preestrid Toivo Treima, Roman Tõnisson, Kristoforos Parts ning diakon Ignatios Rand kirstu lahkunuga õlgadel ümber kiriku.

Puusärgi järel kanti kahel padjal lahkunu aumärke. Lisaks presidendi poolt annetatud Valgetähe IV klassi ordenile oli seal mitmeid kiriku ja sõjaväelisi autasusid.

Innokenti Hiet suutis oma südames ühendada vaimuliku- ja sõjamehekutse. Eesti vabadus oli talle ülioluline. Kuni viimaste aastateni osales Hiet Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu töös. Tema pühitsetud on mitmed langenutele pühendatud mälestuskivid Saaremaal. Surnuaias peetud kõnes ütles ühingu esimees Jaen Teär: “Innokenti ühendas erinevad põlvkonnad.”

Hiet sündis 14. septembril 1926. aastal Mätja külas ning õppis Karja algkoolis. Eestlaste jaoks pöördelisel 1944. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Ehkki kiriku järelehüüdes rõhutatakse, et ta põgenes sõjaväest, oli Hiet tegelikult üks nendest niinimetatud Pitka-poistest, kes küll Saksa mundris, aga eestlaste initsiatiivil osutasid kodumaa pinnal viimast korda relvastatud vastupanu pealetulevatele Vene tankidele Keila lähedal Kumna teeristis. Selle eest pidi ta enam kui kaks aastat veetma sõjavangina Novgorodi oblastis.

Leningradis õppis ta vaimulikus seminaris ja pühitseti 1957. aasta 14. septembril preestriks. 1969. aastal sai Hiet ülempreestriks. Tema teenida olid erinevad Saaremaa kogudused, kuid eriline side oli tal Leisi kirikuga, mille remontimisse Hiet palju energiat panustas.

Ühe matuselise jutu järgi oli tavaline vaatepilt, et Hiet turnis mööda vihmast libedat kirikukatust, püüdes läbijooksu peatada ning all memmed palvetasid taevaisa poole, et nende vaimulik alla ei libiseks.