“Paljud eakad, kes on suure tõenäosusega abivajajad, ei ole omavalitsuse sotsiaaltöö vaateväljas. Hädasolijateni jõudmiseks on vaja senisest märksa aktiivsemat lähenemist, mis eeldab nii lisaressurssi kui ka selgemat arusaama, millist teavet saab riskirühmadesse kuuluvate eakate tuvastamiseks kasutada,” kirjutab riigikontrolör Janar Holm.
Üksi elavad eakad, puudega eakad, arsti juures mittekäivad eakad – neid me vaatleme riskirühmana. Selliseid riskirühmadesse kuuluvaid inimesi, kes ka tegelikult abi vajavad, on oluliselt rohkem kui neid, kellega omavalitsuste sotsiaaltöötajad tegelevad.
See, et nad pole ise abi küsima tulnud, ei tähenda, et nad seda ei vajaks – takistused võivad olla mujal. Näiteks ei olda abivõimalustest teadlikud. Lisaks on sotsiaalabi vanema põlvkonna jaoks tihtipeale ka halva mainega. Seda tõrget saab selgitustööga ületada.
Riigikontrolli auditis analüüsisime lähemalt viie omavalitsuse – Tallinn, Saaremaa, Kohtla-Järve, Valga, Viljandi vald – andmeid. Selgus, et 75-aastaste ja vanemate seas oli perearsti juures mittekäivaid inimesi kolm korda rohkem kui neid, kes olid omavalitsuselt abi küsinud. Kaugeltki kõik riskirühma kuulujad ei vaja omavalitsuse abi ja selle vastuvõtmine on lõpuks inimese vaba valik.
Kuid nii suur lõhe statistikas viitab, et meil on päris palju eakaid, kes võivad abi vajada ja kes ei ole omavalitsuste jaoks n-ö radariekraanil. Ehkki nii omavalitsused kui ka sotsiaalministeerium tunnistavad probleemi, on liikumine lahenduse suunas kulgenud visalt.
Leiame, et kodukülastusi ja muul viisil otsesuhtlust eakatega tehakse praegu kaugelt liiga vähe selleks, et abivajajatest ülevaadet saada.
Kodukülastuste vähesust tõid probleemina esile eakatega tegelevad tervishoiutöötajad ja erialaühendused. Ennetavaid kodukülastusi on omavalitsused teinud ca 1–2% eakate juurde. Need arvud viitavad, et sotsiaaltööd oleks vaja pakkuda senisest aktiivsemalt. Omavalitsustel tuleb abi vajavad vanemaealised ise üles leida, mitte üksnes oodata, kuni abivajaja uksele koputab.
Koroonaviirusest tingitud kriis osutas ennetustöö kasutamata võimalustele ja puudulikule ülevaatele eakate vajadustest, kui omavalitsuste töötajad helistasid kriisi esimese laine ajal eakaid läbi päästeametilt või mujalt saadud kontaktide põhjal, et pakkuda neile liikumispiirangute ajal abi toidutoomisel jms.
Kriisiaegse ühendusevõtmise käigus avastati ka neid eakaid, kes vajasid lisaks pakutud abile muid sotsiaalteenuseid või -toetusi. Paraku tavaoludes paljud omavalitsused kriisiaegse praktikaga ei jätka, tuues ühe põhjusena välja ressursipuuduse.
Riigikontroll küsitles auditi käigus kõiki Eesti omavalitsusi, kellest 87% leidis, et nende senine tegevus eakate probleemide märkamisel ei ole piisav. 68% leidis, et rohkem peaks tegelema just nendega, kes ei ole ise kohaliku omavalitsuse poole pöördunud. Enim mainitud takistus ennetustöö aktiivsuse suurendamisel oli inimressursi puudus.
Ressursiprobleemi lahendamine oleneb eelkõige omavalitsusjuhtidest. Samas vajab ennetustöö ka senisest paremini toetavat keskkonda, mida tuleks arendada riigis keskselt.
Tõsiselt tuleks kaaluda seda, et määrata ennetustöö sotsiaalhoolekande seaduses kohaliku omavalitsuse seadusjärgseks ülesandeks.
“Omavalitsustel tuleb abi vajavad vanemaealised ise üles leida, mitte üksnes oodata, kuni abivajaja uksele koputab.”
Omavalitsuse kohustused sotsiaaltöös lähtuvad praegu abivajaja enda initsiatiivist või tema kohta laekunud vihjest. Samas on ennetustöö tähendus osapoolte arusaamades avaram, kui omavalitsuselt seadusega eeldatakse.
Nii sotsiaalministeerium kui ka omavalitsused leiavad, et sotsiaaltöö peab haarama ka neid, kelle kohta ei ole omavalitsusele infot laekunud, kuid kes võivad teatud riskide põhjal abi vajada.
Olukorras, kus ennetustööks napib omavalitsustel inimesi, võiks abi olla andmekogude kasutamisest. Seda ei tehta, kuna puudub selgus, millisel määral on andmete kasutamine põhjendatud ja lubatud. Eelkõige puudutab see isikuandmeid.
Kuni selgust ei ole, on omavalitsused andmete kasutamisel ebalevad, pigem väldivad seda ja võimalused ennetustööd täpsemini sihtida jäävad kasutamata.
Sotsiaalministeerium peaks koostöös andmekaitse inspektsiooniga töötama välja selgitavad suunised omavalitsustele selle kohta, millised võimalused on kasutada ennetavas sotsiaaltöös riigi andmekogudes olevaid andmeid.
Juhistes tuleks selgitada, mis laadi ja detailsuses andmeid on võimalik koguda andmepäringutega juba praegu ning mis laadi andmete kasutamine eeldab täiendavat õiguslikku alust. Andmeid analüüsides jõutaks abivajajateni kiiremini ja väiksema ressursikuluga.
Soovitame sotsiaalkindlustusametil koostada omavalitsustele juhendmaterjali eakatele suunatud ennetava sotsiaaltöö praktilise korraldamise kohta. Teenusepõhiselt on amet juba koostanud kvaliteedijuhised ja teenusejuhendid omavalitsustele.
Ennetava sotsiaaltöö juhend võiks anda nõu keerulisemates küsimustes toimimise kohta (näiteks sekkumispiiride selgitamisel), pakkuda metoodilist abi toimingute kavandamisel ning tutvustada erinevaid häid praktikaid näiteks kontakti loomisel. Sarnane juhend võiks olla ka ennetustöö kohta.