/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/01/31/14338758t1h017c.jpg)
Saaremaa loomasõbrad mäletavad ehk Kuressaare ketikoera Matit, kes magas püstijalu vihma- ja lumesajus, kuna kuuti ta ei mahtunud. Looma väärkohtlemise tõttu omanikelt äravõetud koer elab juba üle kolme aasta uues kodus, kannab nime Mart ja perenaine peab tema kohta koguni blogi.
Kui Mardi ja tema perenaise Liisi Laidiga kokku saame, teevad nad Kuressaares parasjagu oma hommikust jalutusringi. Võõraste suhtes umbusklik Mart ei taha ajakirjanikke endale ja oma perenaisele lähedale lasta. Liisi kaasavõetud lihapallid muudavad looma õige pisut leplikumaks – nii saame oma jutud Mardi omanikuga räägitud.
Kui meenutada, milline nägi Mart välja neli aastat tagasi, ei suudaks uskuda, et praegune heas toitumuses ja sileda musta kasukaga väärikas koerahärra on toosama kunagine õnnetu oleku ja tokerja karvaga loom, kes hoolimatutelt omanikelt 2017. aasta detsembris veterinaarkeskuse otsusega ära võeti ja Saaremaa lemmikloomade turvakodusse viidi.
Järgmisel, 2018. aasta suvel läks Liisi koera turvakodusse vaatama ja hakkas temaga jalutamas käima.
"Suvi läbi jalutasime, sügisest hakkas ta minu juures elama," ütleb Liisi, kellest sai koera ametlik omanik 2019. aasta algul.
Liisi sõnul soovis ta koera võtta just varjupaigast – et pakkuda ühele õnnetu minevikuga koerale uus kodu.
Miks sai turvakodus Matiks ristitud koerast Mart?
"R-tähte sisaldavale nimele reageeris ta paremini," põhjendab Liisi. "Pealegi – ka mu isa nimi on Mati."
"Ega temaga alati lihtne ole," nendib Liisi oma koera kohta. Naise sõnul oli Mart temaga kohtudes täiesti õpetamata, ent juba väljakujunenud iseloomuga koer.
Praeguseks kümneaastane Mart on õppinud käsu peale istuma – innustuseks lihapall – ning üsna korralikult rihmas kõndima.
"Väga kaua kõrval käia talle ei meeldi, aga saame hakkama," märgib Liisi.
Kui tänaval leiab Mart, et peab oma perenaist kõigi eest kaitsma, siis kodus on ta Liisi sõnul sülekoer – vaatamata oma suurele kasvule.
"Mart tahab palju tähelepanu ja lähedust," räägib Liisi. "Sageli on ta küll pikalt minust eemal, teises toas ja magab seal oma pesas, kuid käib aeg-ajalt kontrollimas, kas olen ikka olemas, ja togib mind ninaga, et pai saada."
/nginx/o/2022/01/31/14338755t1h1c32.jpg)
/nginx/o/2022/01/31/14338760t1h959f.jpg)
Üldlevinud arvamus, et koera jaoks on kõige parem kodu suure aiaga eramaja, alati paika ei pea, tõdeb Liisi. Elas ju Mart viis aastat Kuressaare aedlinna eramaja hoovis. Praegu on tema koduks küll korter korrusmajas, ent loomale on tagatud nii armastus kui ka hoolitsus.
Mardi perenaisena on Liisil tulnud muidugi oma elukorraldust muuta. Nii tuleb tal koeraga jalutama minna iga ilmaga, sadagu taevast või pussnuge.
"See on ju meile mõlemale ainult kasuks," leiab Liisi.
Koeraomaniku staatus on Liisit pannud rohkem ka oma tegemisi ja käimisi läbi mõtlema ning planeerima.
"Kui varem sain hetkeemotsiooni ajel pikaks nädalavahetuseks Eesti teise otsa sõita, siis nüüd kaalun hoolega, kas ikka pean aja mahavõtmiseks mitmeks päevaks kuhugi ära minema," räägib Liisi. Perenaise sõnul ei ole koerale tema suuruse, "raske lapsepõlve" ja tugeva kaitserefleksi tõttu just lihtne hoidjat leida.
Kuna Mart kipub perenaist ja oma territooriumi kaitsma, Liisil enam külalisi ei käi. "See-eest käin vahel ise teistel külas või saan sõpradega kusagil mujal kokku,“ lausub ta.
Liisi sõnul pole ta kordagi kahetsenud, et hoolivat kodu vajanud koerale uue võimaluse andis. "Mina näen temas seda head, siirast ja usaldavat koera, kes iga päev minu kõrval olles natukesehaaval oma minevikuhaavadest paraneb," ütleb Liisi.
Elust koos Mardiga ning Liisi mõtetest oma koera ja koerapidamise kohta saab lugeda Facebookist, blogist "Seltsimees koer".
:format(webp)/nginx/o/2022/01/31/14338761t1h5d43.jpg)