UKRAINA SÕDA JA VAIMNE TERVIS ⟩ Kuidas aidata ennast, oma lapsi ja teisi

Sõjauudiste jälgimisse tuleb paus teha, et oma vaimsele tervisele mitte liiga teha Foto: Shutterstock

Kui ärkasid hommikul, vaatasid taaskord uudiseid ja tundsid üha süvenevat muret Ukraina sõja pärast, siis sa pole üksi. Pärast kaks aastat väldanud koroonapandeemiat on seda ühekorraga liiga palju, et suuta sellega toime tulla, ja eksperdid nõustuvad, et selline tunne on normaalne.

BBC on toonud välja mõned ekspertide nõuanded, kuidas hoolitseda enda, oma laste ja teiste eest.

Kuidas aidata ennast?

On täiesti normaalne tunda end häirituna sellest, mida Ukrainas näeme, ütleb Alex Bushill, vaimse tervise heategevusorganisatsioonist Mind. "See on väga loomulik, olla häiritud sellest, mida näeme. Sa ei oleks inimene, kui see sind ei häiriks," ütleb ta.

See ei pruugi alati viia ärevuseni, kuid selge on, et ärevuse tekke ärahoidmiseks on reaalsed sammud täiesti olemas: sööge hästi, minge toast välja, pange telefon käest, suhelge inimestega, puhake. Üsna lihtsad sammud, kuid stressiseisundis võib neid olla raske järgida.

Bushilli sõnul võib asja jagamine kaheastmeliseks protsessiks abiks olla. Esiteks tuleb eemaldada ennast nn päästikutest, et oleks võimalik harjutada hetkes olemist. ”Mine kohta, kus suudad olla hetkes – olgu see siis näiteks sportimine või koeraga jalutamine,” ütleb ta.

"Viis, kuidas otsime selgust, on otsida rohkem teavet, kuid see loob kokkuvõttes sageli isegi vähem selgust, sest näeme sama teavet ikka ja jälle ja see ei võimalda meil sammugi eemale astuda."

Teine samm on keskenduda enesedistsipliinile konkreetsete tehnikate juures, mis teie puhul töötavad. "Võta aega lõunapausiks või squashi mängimiseks koos abikaasaga - ja seejuures veendu, et seda päriselt ka teed."

Eksperdid nõustuvad, et kui tunnete ärevust, vältige internetis skrollimist - liiga suure osa ajast negatiivsete uudiste tarbimisele kulutamist. Kliiniline psühholoog dr Emma Hepburn ütleb, et see on midagi, mida me ebakindlusega silmitsi seistes sageli teeme, kuid selle asemel, et täita infolüngad kasuliku teabega, võime lõpetada enda jaoks ”katastroofis”.

"Viis, kuidas otsime selgust, on otsida rohkem teavet, kuid see loob kokkuvõttes sageli isegi vähem selgust, sest näeme sama teavet ikka ja jälle ja see ei võimalda meil sammugi eemale astuda." Ta juhib tähelepanu ka sellele, et inimesel on lubatud end ühekorraga turvaliselt ja murelikuna tunda. "Need kaks ei välista üksteist."

Organisatsioon Mind soovitab vaadata uudiseid ja sotsiaalmeediat ainult teatud kellaaegadel, piiratud aja jooksul ja seejärel teha midagi lõõgastavat.

Alex soovitab ka olla teadlik, kust te oma teavet saate: tugineda vaid usaldusväärsetele uudisteallikatele, keskenduda faktidele, mitte alarmeerivatele spekulatsioonidele. "Kui seda teen, astun justkui sammu eemale ja see puhastab mu meelt, [see toimib], sest sa ei mõtle asjadele, mida ei saa kontrollida," ütleb ta.

Sarah Kendrick, kliiniline direktor tekstitoeteenusest Shout, ütleb, et ta on eriti mures noorte pärast, kes veedavad oma telefonides skrollides palju aega ja pääsevad uudistele ligi 24/7. "Lapsed ja noored saadavad sõnumeid, öeldes, et nad on sõja pärast mures, mõned ütlevad, et see hoiab neid öösel ärkvel," ütleb ta. "Nii istuvad nad öösel üleval, juurdepääsuga oma telefonidele, mis võivad sööta neile igal hetkel ette järjekordseid pommuudiste hoiatusi."

Soovitatav on vaadata uudiseid ja sotsiaalmeediat ainult teatud kellaaegadel, piiratud aja jooksul ja seejärel teha midagi lõõgastavat.

Juhised, mis Shout on välja andnud, kõlavad lihtsalt - lülitage telefon öösel välja ja ärge tundke, et peate uudiseid vaatama. Seda võib muidugi olla raske praktikas rakendada. "Me ütleme alati, et püüdke meeles pidada, mida saame kontrollida, ja te saate kindlasti kontrollida, kui palju meediat tarbite või kui palju aega teil magamiseks on ja ka seda, kui palju sirutute välja vajadusel endale abi saamiseks."

Mida saad teha oma laste heaks?

Esimene asi, mida teada, on see, et teema üleüldine vältimine võib lapsi hirmutada, ütleb Ane Lemche, psühholoog ja lastenõustaja organisatsioonist Save the Children.

Prof Vivian Hill Briti Psühholoogilisest Seltsist soovitab muuta vestlused vanusele vastavaks. Noorematele lastele soovitab ta näiteks näidata kaardilt, kus Ukraina asub, et nad mõistaks, et sõjategevus asub meist pigem ikkagi suhteliselt kaugel. Vanemate laste puhul soovitab ta konteksti loomist.

Noorematele lastele soovitab ta näiteks näidata kaardilt, kus Ukraina asub, et nad mõistaks, et sõjategevus asub meist pigem ikkagi suhteliselt kaugel. Vanemate laste puhul soovitab ta konteksti loomist.

Kuid igas vanuses on oluline lapsi rahustada. "Hoidke jutt nii asjalik, kui võimalik: selgitage, et viimastel aastatel on kogu maailmas olnud sõdu ja meil on olnud õnne, et enamik neist ei ole siinsetele peredele mingit mõju avaldanud - see aitab neil tunnetada, et nende jaoks risk puudub," ütleb prof Hill. "Ja see ongi see, mida lapsed vajavad: kinnitust, et nemad pole ohus."

Kui nad on mures Ukraina inimeste pärast, soovitab professor rääkida neile meetmetest, mida ukrainlased ise enda kaitsmiseks ette võtavad. "Rääkige nendega sellest, kuidas enamik inimesi on õhurünnakute eest peidus varjupaikades või võite rääkida ka sellest, kuidas inimesed liiguvad oma kodumaalt teistesse riikidesse, kus neil on ohutum."

"See ongi see, mida lapsed vajavad: kinnitust, et nemad pole ohus."

Kui vanemad ise tunnevad ärevust, tunnetavad seda ka lapsed, seega on oluline, et ka täiskasvanud saaksid tuge. "Kui tunnete end tõeliselt ärritununa ja teie laps küsib teilt midagi, öelge lihtsalt: "Kas me võime sellest veidi hiljem rääkida". Ja kui te ei tunne, et sellega hakkama saaksite, leidke keegi teine, kes seda suudab - teie partner või mõni teine perekonnaliige suudab ehk sellega paremini toime tulla."

Ta ütleb, et on normaalne, et täiskasvanud tunnevad end pandeemiajärgselt ebakindlalt ja mõtlevad, millal ometi stabiilsusperiood saabub. Ta soovitab veenduda, et neilgi on nn ”kaitstud ajad”, kus ei ole kokkupuudet uudistega, näiteks võivad täiskasvanud autoraadio sõidu ajaks välja lülitada.

"Sa pead pingutama, et n-ö valvata aega, kus sul on lihtsalt lõbus ja sa suudad põgeneda koleduste eest."

"Nõuanded, mida ma lastele annaksin, on täiskasvanutele sama olulised. Sa pead pingutama, et n-ö valvata aega, kus sul on lihtsalt lõbus ja sa suudad põgeneda koleduste eest. Ka endale peab suutma kaasa tunda.”

Mida saad teha teiste heaks?

Teiste aitamine on üks sammudest, mida soovitatakse oma vaimse heaolu parandamiseks. Ukraina kriisis on teiste aitamiseks õnneks lugematuid viise.

Mitmed heategevusorganisatsioonid on esitanud üleskutseid, sealhulgas Punane Rist, Pagulasabi ja UNICEF, lisaks koguvad paljud inimesed raha ja annetusi ukrainlaste heaks ka iseseisvalt. Dr Hepburn ütleb, et sõja kõrvalt jälgimine võib tekitada teis tunde, et kõik on kontrolli alt väljunud, kuid keskendumine viisidele, kuidas aidata, aitab omakorda teil olukorraga toime tulla.

"On palju tõendeid selle kohta, et teiste inimeste heaks millegi tegemisel on äärmiselt kasulik mõju teie enda vaimsele tervisele. Kui tajume, et panime kellegi teise end hästi tundma, tunneme ka end hästi. Meie ajud on loodud olema sotsiaalsed, omama sidemeid ning looma ühendusi millegi, mis on suuremad, kui sina ise, ja see on inimese heaolule tõeliselt kasulik."

"Me kõik oleme leidnud end rääkimas sellest sõjast sõpradele ja perele ning sellel on suur mõju - need vestlused on lohutavad," selgitab dr Hepburn.

"Me kõik oleme leidnud end rääkimas sellest sõjast sõpradele ja perele ning sellel on suur mõju - need vestlused on lohutavad."

Prof Hill ütleb, et lapsed armastavad leida positiivseid viise teiste aitamiseks ja nii soovitab ta neid kaasata. ”Ebaõiglus on midagi, mida lapsed tunnevad väga tugevalt, nii et pange nad mõtlema, kuidas nad saavad Ukraina kogukonda aidata, "ütleb ta.

"On inimesi, kes koguvad annetusi, asju, mida saata pagulaskeskustesse, teha midagi sellist. Mõnikord on millegi konstruktiivse tegemine väga võimas abivahend."