Kõljala külamaja ⟩ Pinksimängijate teine kodu

Juba kuuendat aastat koguneb Kõljala külamajas igal neljapäeval kell kuus õhtul seltskond pinksimängu* huvilisi. Nende kasutada on kolm lauda. Pärast saab saunas higi maha pesta ja lihaseid lõdvendada.

Kogu ettevõtmise hing on külamaja juhataja Veeve Kaasik. Paraku peab elurõõmus naisterahvas seekord leppima pealtvaataja rolliga. “Käisin silmaopil ja nüüd ei tohi pingutada,” selgitab ta. Pealegi on tema mänguseltsiline Valge Juta parajasti Maltal puhkamas.

VEEVE KAASIK näitab vaipu, mis on kootud külamaja kangastelgedel. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Küsimusele, miks inimesed üle Saaremaa Kõljalga mängima tulevad, vastab Veeve, et kui sa oled ise asjast tõsiselt huvitatud, siis tulevad ka teised sinuga kaasa. Ta ise alustas pinksimänguga kunagi Kaali koolis Uuno Variku käe all.

Nüüd võib Veeve nentida, et kohalikke peale tema mängimas ei ole. “Sest vaata, siin on koos maakonna parimad, mis ma räägin – naised on Eesti parimad, võistlustelt toovad kotiga auhindu!” uhkustab ta.

Kõljala külamaja Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Elektriarve ehmatas

Kurvastab teda see, et noori ei ole. Teisest küljest mängib Veeve oma 14-aastane Tallinnas elav lapselaps pinksi küll. “Vahepeal jättis mängimise pooleli, aga nüüd jätkab jälle,” on tal põhjust rõõmustada.

“Ma olen nii õnnelik, et see külamaja toimib,” räägib Veeve. “17. märtsil on meil naiste turniir. Nagu plakatist näha, oli meil vabariigi aastapäeva tähistamine. Maja teises otsas on kangasteljed, kus kootakse vaipasid. Käsitööringi naiste näputööna valmisid kõigile 2021. aastal sündinud Kõljala piirkonna tittedele lapitekid. Covidi tõttu on võimlemisringi tegevus peatunud, aga see on meil ka,” loeb ta Kõljala külamaja sisu kokku.

Ehmatusena tuli külamajale ülisuur elektriarve, mis sai Saaremaa valla toel siiski ära makstud. “Mängijatele on sümboolne korramaks – 3 eurot, aga selle sees on ka saun, saad koju minna väsinud keha ja puhta ihuga,” võtab Veeve jutu kokku.

TIIALE on tähtis hea seltskond. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Äsja mängu lõpetanud Tiia Müürisepa kinnitusel ei ole pinksimäng sugugi raske. “Peaasi, et tervis tuleb ja saab liikuda,” ütleb Tiia, kes on ameti poolest kokk ja käib Kõljalas palle kõksimas Kuressaarest. Oma mängukorda ootav Merle ütleb vahele, et Tiia on toonud mandrimaa võistlustelt oma vanuseklassis ka medaleid.

Hea seltskond

Tiia sõnul käib ta Kõljalas ennekõike hea seltskonna pärast. Teisipäeviti mängib ta Kärla spordihoones. “See on lauatennise mängijate Meka – seal on valgust, seal on ruumi, seal on väga hea,” ei ole ta kiitusega kitsi. Kõljala puuduseks peab Tiia libedat põrandat. “Lakke pandi meie pärast lisavalgus, aga põrand on libe, kuid hea seltskond teeb need väikesed puudujäägid tasa,” kinnitab ta.

MERLE naudib pinksimängu jõulisust. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kuressaarest on ka Merle Poopuu. Linnas ta oma sõnul mängimas ei käi, see-eest on teisipäeval ja reedel mängud Kärla spordihoones, kus ta jõudumööda osaleb. Merle peab ennast rohkem harrastajaks, kuigi võistlustel käib ta ka ja vahel tuleb oma vanuseklassis ka mõni tulemus.

Merlele meeldib pinksimängu kiirus ja jõulisus. “Laud on paraja suurusega, aga pall on väike,” naerab ta.

Muret teeb Merlelegi järelkasvu puudumine. “Kõik me oleme sellised parimas eas, aga noori ei tule. Mitte et me neid eemale ajaks, vaid lihtsalt ei ole. Kärlal üks tüdruk oli, aga see on ka ära kadunud,” kurvastab ta.

Pärast paar tundi kestnud intensiivset mängu minnakse sauna. “Tulles teeme tule alla ja kui saun soe, läheme lavale,” selgitab Merle. Saunapuud ladusid nad riita talgute korras. Kuna Merle on ameti poolest raamatupidaja, sobib pärast tööd liigutamine talle imehästi.

REIN on Kõljalas mänginud viis-kuus aastat. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Esmajoones hea seltskonna pärast käib Kõljalas ka Laimjala kandi mees Rein Kirst. “Laimjala endises vallamajas on meil laud üleval, aga mehi pole, mehed on kõik kes kus laiali,” kurdab ta. Laimjalas oleks tal võimalik mängimiseks kasutada servimasinat, aga see polevat see. Kõljalasse tuli ta sõprade jutu peale juba viis-kuus aastat tagasi.

Lauatennis on vaid osa Reinu spordiharrastustest. Tema tegelik leivanumber on lauamängude neljavõistlus: välkmale, välkkabe, lauatennis ja koroona. Selles on ta viiel korral tulnud absoluutseks Eesti meistriks.

Igapäevaselt puiduäriga tegeleva 76-aastase Reinu kinnitusel hoiab neljavõistlus meele virge ja aitab vormis püsida. Juurde pidi ta õppima koroona mängimise. Pinksiga aga alustas ta juba 5. klassis Kahtla koolis õppides. Lauatennis oli Eestis nõukaajal populaarne.

Ka Kärlal ja Orissaares mängimas käiva Reinu jaoks on Kõljalas natuke vähe mänguruumi: “Võistlustele minnes annab tunda suure saali tunnetuse puudumine, kui ainult siin mängiks.” Covidi tõttu on võistlemises viimasel ajal paus tekkinud, kuigi vaktsiinisüstid on Reinul tehtud. Öelnud seda, paneb ta jutupuhumisele punkti, sest tema mängukord jõuab kätte.

MEELISE toob Kõljalga tuttav pinksiklubi. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Reinult võtab sõnajärje üle äsja mängu lõpetanud Meelis Uusväli Tiirimetsast. Sõrve sääre alguses elava mehe toob Kõljalasse ammusest tuttav TOPS-i (Kuressaare lauatenniseklubi – toim) seltskond. “Ma käin ka Kärlal, aga siia toob seltskond. Eks ta selline vaba aja veetmise vorm ole,” arvas ta otsaeest higi pühkides. Reinuga koos harrastab ta neljavõistlust. Ehitustööga leiba teeniv Meelis näeb võistlemises võimalust mitte rasva minna. “Eks ta selline keskealiste hobi ole. Noori peale ei tule, sest pinksiäpp on veel leiutamata, kõik on IT taga,” muigab ta nukralt.

HERARDI jaoks on Kõljala õhtud hea treening. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Herard Anto selgitab, et tema tuleb Orissaarest ja Kõljala sõitude esimene ja peamine põhjus on ikkagi pinksimäng. Teisel kohal on seltskond ja alles kolmandal mängutingimused. “Orissaares me mängime teisipäeval spordihoones,” lisab ta. Kõljala eeliseks peab Herard suuremat mänguseltskonda, sest Orissaares toksivad nad vaid neljakesi. Ennast peab ta aga harrastajaks, mitte sportlaseks. “Siinset mängu võtan kui treeningut,” räägib Orissaare gümnaasiumi majandusjuhataja ametit pidav Herard. “Aga eks mäng käi ikka punktide peale. Kindlat mängupartnerit pole – nii nagu laud vabaneb, nii mängin.”

TARMOL on seltskonnas kõige väiksem võistluskogemus. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Orissaare mees on ka Tarmo Eist, kes nendib, et siinolijatest tegeleb tema pinksimänguga kõige vähem. Orissaares käib ta võimalusel harjutamas.

“Seal on mängijad samuti sellised meiesugused vanema generatsiooni esindajad. Vahepeal oli üks kolmekümnene noormees, aga tema on nüüd väljamaal tööl,” räägib Tarmo. Temal endal tuleb pikem paus vahele suvel, kui torutöödega on kiire ja mängimiseks aega pole. “Sügisel hakkan jälle,” lubab ta.