“Iga tapetud laps, kes kunagi ei saa täiskasvanuks, süvendas meie vihatunnet lausa sajakordselt,” kirjutab Julia Tkatš, ukraina ajakirjanik, praegu Kuressaares elav sõjapõgenik.

Ma sündisin 1992. aastal, seega olen peaaegu sõltumatu Ukraina eakaaslane. Kasvasin, õppisin ja töötasin kodulinnas Mõkolajivis. Ukraina mõõtmete järgi pole see just eriti suur linn – oblasti keskus (umbes nagu maakonnakeskus Eestis), ligi poole miljoni elanikuga linn, mis laiub kahe jõe kaldal, mitte eriti kaugel Mustast merest.

Minevikus tunti Mõkolajivit kui laevaehitajate linna, viimastel aastakümnetel aga kui sadamalinna. Varem teati välismaal meie linnast vähe, sest erilist võlu ta turisti jaoks ei omanud.

Kommentaarid
Copy