UURIV LUGUDESARI ⟩ GOTLANDI KOGEMUS - “Elektrit on ju vaja!” ehk Albertina, Matilda ja nende tuult jahvatavad järeltulijad

Kui napid kolm nädalat tagasi Virtsus oli kevad veel lapsekingades, siis nüüd Gotlandil, Rootsi parimate tuuleolude kantsis, on kevad tuurid tugevalt üles võtnud. Murulappe katab Visby keskaegsete müüride vahelises linnasüdames lainetav sinikellukestemeri ning lumeräbalaid ei leia siin enam kuskil. Tuulikuid leiab saarelt aga igal aastaajal. Kuidas suudab Gotland nii paljude tuuleparkidega sõbralikult koos elada? Või... on nad ikka sõbralikud?

22 000 elanikuga linnas on ainsad, keda varasel õhtutunnil lennukilt tulles kohtab, kaks kitsastel vanalinna nukumajalike hoonetega palistatud munakivitänavatel taksole noogutades teed andvat härrasmeest ning taksojuht muidugi, ka tema. Kerge Jamaica aktsendiga keskealine roolikeeraja rõõmustab, kui kuuleb, et oleme Eestist.

“Eesti! Alles eelmisel nädalal külastas meid teie minister, kaitseminister! Tere tulemast, naabrid!” kuulutab ta.

Milline soe vastuvõtt. Meenub tõesti, et nädal tagasi võis sotsiaalmeedias näha kaitseminister Kalle Laaneti postitust siitsamast Gotlandilt, mõnisada meetrit meie hotellist eemal asuvast Slite sadamast.

“Panime koos suursaadik Margus Kolga ja Riina Noodaperaga, kes on Eesti aukonsul Rootsis, pärja Slite sadamas paikneva paadipõgenike mälestusmärgi juurde. See on koht, kuhu saab minna mälestama neid põgenikke, kes 1944. aasta sügisöödel Gotlandile jõudsid,” postitas Laanet.

Meenub ka esimene mõte, kui postitust lugesin: “Oo, Gotland! Ja Riina, temaga kohtume ju samuti.”

Riina Noodapera ootab meid juba järgmisel hommikul saare lõunatipus. Kui võrrelda Gotlandit Saaremaaga, siis põhimõtteliselt saame Riinaga kokku Gotlandi Sõrve sääres. Isegi sõit sinna on peaaegu samasugune kui sõit Sõrve – päikseline ja kodune.

Riina seisab kohaliku maamärgina tuntud, Visbyst 67 km kaugusel asuva Näsi küla kiriku ees, et sealt koos Näsuddeni tuulikute vahele sukelduda. Näsuddeni poolsaarel, kus esimesi katsetusi tuulikutega tehti juba 1970. aastatel, kõrgub praegu 100 nn teise generatsiooni tuulikut. Varem, enne võimsamate vastu väljavahetamist, oli neid seal mitusada, teab konsul.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

KONSUL RIINA NOODAPERA leiab, et saarel on tuulikuid juba omajagu ning uute püstitamine on keeruline ja aeganõudev. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Samuti asub siin seni ainus Gotlandi meretuulepark Bockstigen. Viis tuulikut, mis kaldast 5 km kaugusel, paistavad rannikult silmaga mõõtes heal juhul poole tuletiku kõrgused. Tuulikud pani 1998. aastal püsti üks siinseid suuremaid tuuleärimehi – selle ala üks pioneere, Andreas Wickman.

Tuulikutel sealses, maailmas kolmandana rajatud meretuulepargis on võimsust 550 kW. Mõned aastad tagasi vahetati algsed meretuulikud uuemate vastu välja ning novembrist 2018 rühmavad need taas täisvõimsusel tuult jahvatada. Vaid aasta hiljem, tänu headele tootmistulemustele, ostis merepargi rootslaselt ära Taani investor, K/S Vindinvest 19.

TUULIKUTEMERI: Gotlandi lõunatipus Näsuddeni poolsaarel kõrgub sadakond tuulikut. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Omanikke on Näsuddeni tuulikutel erinevaid, üks suuremaid neist energiatootja Vattenfall, kes püstitas siinsele tuulisele pinnasele ka Gotlandi esimesed tuulegeneraatorid. Nn kahetiivalised Albertina ja Matilda. See juhtus ca 40 aastat tagasi.

Kui 1983. aastal püstitatud Albertina võeti maha 1991. aastal, siis Matilda vehkis energiat toota kuni 2007. aastani, mil ta masinavärk purunes. Oma 61 469 töötunni jooksul tootis Matilda 61,4 GWh, mis on Rootsi tehnikaajakirja Ny Teknik andmetel maailmarekord elektritootmises.

Nüüd, aastal 2022 plaanib Vattenfall uut, üüratut maismaatuuleparki saare südamesse ning see ongi Gotlandil praegu diskussiooniallikas number 1. Osapooli, kellelt nõusolekut vaja, jagub sõjaväest põllumeesteni, kelle käest tuleb pargi rajamiseks maad osta. Tootja plaanib keset saart püsti panna enam kui 300 m kõrgused mastid. Võrdluseks – Sõrves peaks merre kerkima neist isegi veidi madalamad, 275-meetrised tuulikud.

“On neid, kes leiavad, et see on hea idee. Teised jälle arvavad, et see on väga halb idee. On inimesi, kes on kolinud lausa ära, kui tuulikud nende horisonti rikuvad või see vihin, mida tuulikud tekitavad, neid segab,” räägib Riina. “Aga elektrit on ju vaja!”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Samas mõistab Riina, et osapooli on asjas palju, kui asjaga süvitsi minna. Näiteks sõjavägi, mida Rootsis, justnimelt Gotlandil parasjagu aktiivselt taastatakse. Tuulikud segavad sõjaväe tegevust. “Nemad tahavad kogu aeg panna vetot, kui arutatakse uute parkide rajamist,” ütleb ta. Oma arvamus tuulikutest on ka lennujaamal, talunikel, lindude ja isegi vaalade eest võitlejail – kõik urisevad omamoodi.

“Kui täna hakata rääkima ja planeerima, siis pole mitte ühtegi tuulikut enne üleval, kui heal juhul kümne aasta pärast. Kõik load võtavad nii jõle kaua aega. Nii paljud peavad enne nõusoleku andma.” Riina arvab, et sama lugu võib olla ka Sõrve meretuulepargiga. “Kümme aastat lubade saamiseks ja veel kümme enne, kui tuulikud püsti saavad,” muigab ta.

Uusi meretuuleparke plaanitakse ka Gotlandil, mistap leiab Riina, et kui Sõrve park peakski valmima, oleks see gotlandlastele eeskujuks. “No et kui nemad (saarlased – toim) said hakkama, saame meie ka!”

“KUI TÄNU TUULIKUTELE SAAKS PUTINIST LAHTI, OLEKSIN KOHE NÕUS!”

Näsi külas oma koduhoovis võtab meid vastu Curre Niklasson, kel muuhulgas ka osalus kohalikus tuuleäris. Tema leiab, et ehkki rohelise energia kasutusel on sealkandis pikk ajalugu, tuleb seda veelgi enam tarvitada. Eriti praeguse Ukraina sõja valguses. “Ma arvan, et selles osas ollakse absoluutselt õigel teel,” nendib ta. Energeetika osas on vaja suuremat sõltumatust, kuigi kaine mõistus ütleb, et kiire see protsess pole.

Pikaajalise teravilja ja lambakarja kasvatajana leiab Curre, et teema võib teataval määral olla farmerite jaoks ka negatiivne. “Farmerid saavad Euroopa Liidust mitmeid toetusi, kuid võib-olla tuleks seda toetuste raha kasutada, et ehitada uusi tuuleparke, püstitada just rohkem tuulikuid,” arutleb ta. “Kui tänu sellele saaks Putinist lahti, oleks mina kohe nõus!”

LAMBAD JA KOTKAD: Gotlandil on hinnas lambakasvatus, kuid saarel on ka palju kotkaid, kes omakorda tallesid kimbutavad. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Mis puutub kohalike osalusse tuuleäris, siis Curre sõnul pakuti seda varianti siis, kui esimesi tuulikuid Näsuddenis püstitama asuti. Siis tuli ka osa rahast kogukonda tagasi ning toetust said kohalikud projektid.

Suur asi, mis olulise arengu läbi teinud, on piirkonna teedevõrgustik. Teed tehti korda, et ligipääs tuulikute juurde oleks hea. “See on nüüd palju-palju parem kui varem,” kinnitab talunik. Paljud väiksemadki teed on poolsaarel asfaldiga kaetud.

Enne tuuleparki oli pääs mereäärde Näsuddenis keeruline. Korralikke teid mere äärde ei viinudki. “Tänu tuulikutele on Näs kui küla äkki kaardil,” märgib Curre. “Paljud tulevad siia tuuleparki vaatama ja tänu sellele on ka tillukesed külapoed saanud kundesid.”

TALUNIK CURRE NIKLASSON on kahe käega suurema hulga tuuleenergia kasutamise poolt, kui nii Putinist lahti saaks. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Ka Curre pere peab külapoodi, kus ta naine poodnikuna ametis. Sealt leiab Niklassoni pere kasvatatud mahelammaste lihatoodangut, villa, lõnga ja nahku, samuti teravilja ja sellest valmistatud jahu, aga ka teiste tootjate kraami ning kohalike käsitööliste kauneid esemeid. Nõnda saabki tema sõnul üksnes kahel käel tuulikute poolt olla, sest vastuargumente on tal raske leida.

Curre Niklassoni külapood Gotlandil Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

KOTKAD, 300-PEALINE MERETUULEPARK JA ENERGIADEFITSIIT

Tagasi Visbys, ootab meid kohaliku Gotlands Allehanda ajalehe toimetuses Per Leino. Tema on ajakirjanikuna töötanud sama kaua, kui Näsuddenis on kõrgunud tuulikud – 40 aastat. See on pikk aeg, ent Per mäletab hästi, kui esimesi tuulegeneraatoreid püstitati.

Per voldib meie ees lahti tänase ajalehe ning ütleb, et sealtki leiab lugemist kavandatava suurpargi teemal. Tegemist on sellesama kesksaarde plaanitud tuulepargiga, millest hommikul rääkis ka Riina. “Sinna peaks tulema 70 väga kõrget tuulikut, üle 300 meetri kõrged,” ütleb ta.

Peri sõnul laiuks uus park 8000 hektaril. Ta märgib, et kõnealuses piirkonnas omab maad ka nt kohalik kirikusüsteem, kes on taastuvenergia suurema kasutuselevõtuga nõus. Sealsed elanikud aga plaanidest vaimustuses pole. “Inimesed ei taha rohkem tuulikuid,” tõdeb staažikas ajakirjanik.

AJAKIRJANIK PER LEINO mäletab hästi, kui Näsuddenisse 40 aasta eest esimest tuulikut püstitati. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Per lappab vanu artikleid ning mõttepausi järel toob lagedale loo, mis ilmus mullu novembris, kui uue tuulepargi plaani presenteeriti. Ehkki Näsuddenis on tuulikuid sadakond, on seal tegelikult mitu erinevat väiksemat tuuleparki, mis asuvad lihtsalt ühes kohas koos. Vattenfalli kavandatav tuulepark Kesk-Gotlandil oleks aga suurim ühe tootja park. “Kui üldse esimene moodne tuulik Näsuddenisse püstitati, oli Gotlandi rahvas uhke, et meil nii uuenduslikult mõeldakse,” meenutab ta. Nüüdseks on tuulikuid üle saare palju. “Ma ei usu, et inimesed enam nii rõõmsad on selle üle.”

Suurim murekoht uute tuuleparkide kavandamise juures on tema hinnangul looduskeskkond. Peri sõnul on Gotlandil Rootsi suurim kaljukotkaste populatsioon ning seega on tuulikud vs. kotkad – aga ka muud linnud – küsimusega tõsiselt tegelema asutud. “Nüüd on õnneks leiutatud uus süsteem, kus turbiinid lülituvad välja, kui kotkad nende lähedusse satuvad,” kirjeldab ta. Tõsi, kotkaid lendas hommikul ka Näsuddeni tuulikute kohal ja seda mainis ka Riina, et kotkaküsimus on terav. Samas on kotkad jällegi paras peavalu ka põllumeestele. Konsuli sõnul noppivat kotkad lambakarjadest tallesid saagiks ning see on samuti probleem. Aga see selleks.

Kotkaste elu päästvast süsteemist kirjutas Gotlands Allehanda alles hiljuti. Süsteemi arendas välja seesama tuuleärimees Wickman, kes rajas ka Bockstigeni merepargi. Wickman jäi meile paraku tabamatuks ning korduvatele püüdlustele temaga kohtuda vastust ei tulnud.

Kuid olgu ta tervitatud, et ta lindude peale mõtleb. Kui see tõesti ühe murekoha lahendab, sest katsetused sellega olevat edukad, on see kahtlemata kasutusele võtmist väärt lahendus ka Saaremaal, kust üle kulgeb tiheda liiklusega lindude rännukoridor.

SENI AINUS: Näsuddenist ca 5 km kaugusel seisab oma viie tuulikuga ka Gotlandi seni ainus meretuulepark. Kavandatavad merepargid on juba sadade tuulikutega. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

LAHENDUS: Gotlandil elab Rootsi suurim kotkaste populatsioon. Et võimsad linnud tuulikute vahel hukka ei saaks, töötati välja spetsiaalne stoppsüsteem. Foto: SOFIE REGNANDER/ GOTLANDS ALLEHANDA

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Bockstigen ei jää ilmselt ainsaks Gotlandi merepargiks. Peri sõnul on ümber saare loksuvas meres kindlaks määratud kuus-seitse piirkonda, kuhu parke rajada. Osa neist Gotlandi ja Ahvenamaa, osa risti saare ja mandri vahel ning osa ka Gotlandist põhjas. Ta toob näite, et 30 km saarest põhjapoole plaanitakse 300-pealist meretuuleparki, kus kõne all ujuvtuulikud. Samal ajal on ümber saare kavandatud ka parke, kus tuulikuid peaks tulema 60, 75 ja 200. Suurused on erinevad ja plaane erinevaid. “Laevasõit Gotlandilt mandrile saab tulevikus küll huvitav olema – tuulikute vahelt,” märgib Per. Seda muidugi juhul, kui need pargid teoks saavad.

Per näitab Rootsi meretuuleparkide strateegiat ja tõdeb, et Lõuna-Rootsis valitseb korralik energiadefitsiit. Sellest ka nii palju pargiplaane. “Seal suleti paar tuumaelektrijaama ja nüüd tuleb nende toodang tuuleenergiaga asendada,” selgitab ajakirjanik.

KÕIGILE MEELDIVAD TUULEPARGID, AGA MITTE OMA TAGAHOOVIS

Samas ei usu Per, et neist ükski lähiajal valmib. Probleemkohti on liialt palju ja eks saarel ole juba hulgaliselt tuulikuid ka. Aega võib kuluda kümme või rohkemgi aastat, enne kui midagi juhtub. “Kõigile meeldivad tuulepargid, aga mitte oma tagahoovis,” toob Per välja tuntud tõe, mida kuulutati ka mõni nädal varem Virtsus. “Ma ise olen samasugune – mulle meeldib tuuleenergia, aga juhul, kui seda toodetakse mujal.”

Pidime Gotlandil trehvama ka Saaremaalt pärit Piret Hediniga, kes aastaid tagasi sinna majandust õppima läks, siis tööle sai, pere lõi ning sinna elama jäigi. Kevadised tõved on ta aga selleks päevaks haigevoodisse murdnud.

Nõnda kohtume Piretiga veebi vahendusel paar päeva hiljem, kui meie juba Saaremaal tagasi. Tervis parem, kinnitab ta, lisades, et plaanib peagi Saaremaale tulla, sest tegelikult käib ta siin nii tihti kui võimalik.

Tuuleparkide kohta on ka Piretil oma arvamus. Mis siis, et Visbys, kus tema elab, otseselt ükski tänapäevane tuugen ta vaatevälja ei ulatu. Ajaloolisi tuuleveskeid on siin küll, kuid need sulanduvad keskaegsesse linnapilti.

Roheliikumist peab Piret tulevikku silmas pidades heaks. “Aga põhiküsimus on selles, et tuulikute aktsepteerimises peab olema konkreetne kasu inimesele, kes elab nende läheduses, või siis tervele kogukonnale,” leiab ta. Piret usub, et paljud on tuulikute vastu, kuna need rikuvad nii vaadet kui ka rahu.

Sõrve plaanitava meretuulepargi kohta arvab ta aga konkreetselt, et nii lähedale maismaale – ca 11,1 km kaugusele – ei tohiks saarlased lasta parki rajada. “See on liiga lähedal,” leiab Piret. Nii soovitabki ta saarlastel vähemalt see endale välja võidelda, et park püstitataks maast kaugemale merre.

Mõtlemisainet siit sõrulastele: kui kaugel on piisavalt kaugel, et meretuulepark võiks siiski sündida?

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl