Sel kevadel pole Nurrunurka jõudnud veel ühtki kassipoega

Kui möödunud aastal pakkus Nurrunurga varjupaik Audlas ulualust viieteistkümnele kassipojale, siis tänavu pole sinna sattunud veel ühtki kiisulast.

Kui Nurrunurga perenaine Tuula Pennanen ja sealne töötaja Anu Lember maja kõige suuremasse ja valgusküllasemasse ruumi astuvad, kanalihatükke täis kausid käes, kiirustab kohale vähemalt paarkümmend kassi – mustavalgekirjusid, kolmevärvilisi ja triibikuid, kopsakaid ja kõhnemaid, lühi- ja pikakarvalisi. Suuremaks riiuks Nurrunurga “klientide” vahel söögi pärast ei lähe, sest hierarhia on paigas. Esimesena einestavad bossid ja tagasihoidlikumale positsioonile jäänud kiisud ootavad oma korda.

Üks kassidest uriseb ähvardavalt teise peale.