AHVEN JA PIRUKAD Lõkkel valmistatud toidu maitse jääb pikaks ajaks meelde

Copy
LÕKKEGURMEE: Lõkkel tehtud toit on alati väga maitsev. Seda kinnitavad Taavi Tuisk (vasakul), Aivar Kalle ja Ott Peeter Tuisk. Ei teagi, kas põhjuseks suitsumaitse, elav tuli või hoopiski värskes õhus suurenev söögiisu. Või kõik koos.
LÕKKEGURMEE: Lõkkel tehtud toit on alati väga maitsev. Seda kinnitavad Taavi Tuisk (vasakul), Aivar Kalle ja Ott Peeter Tuisk. Ei teagi, kas põhjuseks suitsumaitse, elav tuli või hoopiski värskes õhus suurenev söögiisu. Või kõik koos. Foto: Raul Vinni / Saarte Hääl

Elaval tulel aeglaselt toidu tegemine on justkui rituaal ning tulemuse maitse jääb meelde pikaks ajaks. Olgu selleks siis tuhakartul või viineripirukas.

Paljude jaoks seostub lõkketoit peamiselt lapsepõlvega. Näiteks see, kuidas kartul peideti lõkketuha sisse ning veidi aja pärast sealt puutoika abil välja urgitseti. Tulikuuma tuhlist käes hüpitades urgitseti söestunud koore vahelt mõnikord isegi veel pooltoorest kartulit, endal näpud tuhased.

“Kartul nagu kartul ikka, aga maitse on sügav,” kirjeldab Nögese kohviku peremees Aivar Kalle üht kõige lihtsamat, aga meeldejäävamat toidukorda. Aivarit võib pidada lõkketoidu spetsialistiks, sest just tema koos Taavi Tuisuga annab Saaremaa noorkotkastele esimesed oskused, kuidas lahtisel tulel süüa teha.

Tagasi üles