R, 27.01.2023

MÄLESTAME ⟩ Hüvasti, Heinrich Männa!

4. november 1929 – 13. august 2022
, SÜMi kunagine lauluvend ja koorijuht
Hüvasti, Heinrich Männa!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: unsplash.com

Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest...

(Juhan Liiv)

Heinrich Männa
Heinrich Männa Foto: Saarte Hääl

Vahel murrab elutorm ka kõige tugevama tammepuu. Seekord valis ta ohvriks Heinrich Männa – mehe, kes pühendas kogu oma elu Saaremaa kultuurielule, selle jäädvustamisele tulevaste põlvede jaoks.

Heinrich (omade ringis Heinz) jõudis kõikjale. Tema mõtete, ideedega – ja neid oli tal hulganisti – tuldi enamasti kaasa, need leidsid arenemiseks viljaka pinnase. Kahjuks mitte kõik. Nii mõnigi oluline uurimistöö jäi pooleli, nii mõnegi saarlasest suurmehe nime jäädvustamine ei leidnud otsustajate heakskiitu.

Heinrich Männa oli Saaremaa koorilaulu edendamise eestvedaja ja innustaja. Jumaliku ja kõrge tenorihäälega Heinrich laulis segakooris Lyra, Laurentiuse koguduse segakooris, enne Saaremaa Ühendatud Meeskoori (SÜM) loomist kultuurimaja meeskooris.

Mina teadsin teda juba enne mandrilt kodusaarele naasmist. Koorikontsertidel peatus mu pilk alati kogu hingest laulval mehel, kes liikumiseks abivahendeid kasutas. Hiljem sidus meid pikaajaline koostöö SÜMi laululaevas.

Heinzilt tuli tihti häid ettepanekuid repertuaari valikul, kontsertreiside ning meie tuntud ajalooliste inimeste tähtpäevade tähistamisega seoses. Ta oli kõigile, eriti just noortele lauljatele, eeskujuks ja autoriteediks – laululaeva kindlasõnaline roolimees. Ja kõige olulisem – ta oli Saaremaa Ühendatud Meeskoori, praeguse Saaremaa Meeskoori SÜM asutaja, asutamise idee autor, mõttekaaslaste kokkukutsuja, ametimeestega läbirääkimiste pidaja, suhete looja. Tolleaegseid juhtpositsioonidel olnud mehi kutsus ta koori ridadesse laulma, et oleks lihtsam koori tegevuseks vajalikke tingimusi luua – puudutasid need siis esinemisrõivaid, noodimaterjali, prooviruume, transporti... Sündis ime – septembri lõpuks kuulus koori nimekirja 138 (!) lauljat.

Unikaalne on koori kroonikaraamat, millest pea kolmandik on kirja pandud Heinzile omase põhjalikkusega. Raskesti loetava, kuid väga kunstipärase ilukirjaga.

Rohkesti aega tema elust möödus koduse kirjutuslaua taga. Selle tulemusena valmisid kuldaväärt uurimistööd: “Saaremaa laulupeo esimene sajand 1884–1994” I osa (80 lk) ja II osa (328 lk), “Elu ja helinad. Joosep Aavik 90”. Nende kirjutamine eeldas pikki tunde tööd arhiivides nii Saaremaal, Tallinnas kui ka Tartus. Vestlusi inimestega, fotomaterjali otsimist, pildil olevate inimeste tuvastamist jne. Tulemuseks oli põhjalik Saaremaa kultuurielu kajastav hindamatu ajalooline pärand. Kirjutas ju Heinz kooriliikumisest 19. sajandi keskpaigast tänapäevani ning pani kirja Kuressaare Eesti Seltsi loo. Lisaks ilmusid kohalikes ajalehtedes tihti tema artiklid, arvustused Saaremaa tähtsündmustest. Heinrich tundis suurt muret kunagiste nimekate kultuuritegelaste hauaküngaste pärast, mis olid unarusse jäetud.

Heinrich Männa oli hingelt muusik, lüürik, vaimsuse edasikandja. Pereisana suunas ja innustas ta oma poega ja poja peret muusikuteele, tundis nende üle rõõmu ja uhkust, ta oli ära teeninud abikaasa Vilve hoolitsuse ja lugupidamise.

Heinrich Männa meeli ülendasid eriliselt laulud, milles said kokku inimene ja Jumal, ent ka näiteks “Kuldrannake, mil jõuab laev su kaldale?” (Aleksander Läte / Ado Reinvald).

Armas Heinz, Sinu laev jõudis kaldale, kuid mälestustes purjetad Sa meiega edasi. Taevariigi inglikooris, kuhu Sind kindlasti vastu võeti, saad Sa oma kauni ja kandva tenorihäälega edasi laulda.

Südamlik kaastunne abikaasa Vilvele ja poeg Matisele perega.

Suure sõja aegsed poisid pärivad vaikuse ja rahu

Sain kurva teate: Heinrich Männa on lahkunud. Igavese rahu riiki.

Kasvasime Teise maailmasõja ajal Valjala vallas. 1943. aasta sügisel paigutati haigestunud sõjapõgenikud Kallemäe kooli. Mina jätkasin õppimist Veeriku (Sassi) algkoolis, kuhu oli viis kilomeetrit vesist ja talvel lumist teed. Imetlesin Heinrich Männat, kes käis sama pikka teed Vilidu külast Sassi mõisa kahe kargu najal, kuna oli lapsena põdenud rasket haigust. Vaatamata sellele oli ta vaimult erk ja eriti sõbralik suhtleja. Kuna mu vanemad olid surnud, kasvatasid mind ema õed – kuuekümnendais aastais lastetud naised. Heinrich kandis oma sõprusega elutarkust. Ta isa oli aktiivne ühistegelane ja kultuurikandja. Lapsed jätkasid tema eeskuju.

Vaatamata meie erinevale elukäigule ja eemaldumistele rõõmustasime, kui Valjalas ja Kuressaares kohtusime. Vahetasime kultuuri ja maamajanduse uurimiste tulemusi, inimeste saatuse lugusid. Elasin kaasa Heinrichi kodulooraamatute ilmumisele. Neist silmapaistvad on “Saaremaa laulupeo esimene sajand 1894–1994” ja “Ühistegevusega edukale elule. Sada aastat põllumeeste seltsi sünnist Valjalas 1899–1949–1999.”

Jää hüvasti, Heinrich Männa!

Märksõnad
Tagasi üles