:format(webp)/nginx/o/2022/08/19/14770953t1h3936.jpg)
Saarlaste ajaloos seisab kaheksa aastasaja taha jääv episood, mis Henriku Liivimaa kroonikas kirjapanduna on ennekõike kütnud kirgi ühe linnuse asupaiga otsimise tõttu. Olulisem tundub aga hoopiski küsimus, mis aastal 1222 saarlaste kui tollal tõsise sõjalise ja poliitilise jõu jaoks muutus.
Jutt käib Taani kuninga Valdemar II retkest Saaremaale aastal 1222, mil tollane Läänemere piirkonna võimsaim valitseja seilas siia suure laevastikuga ja pani isegi püsti kantsi, mille saarlased küll loetud kuud hiljem maatasa tegid.
Saaremaalt lähtunud rüüsteretked olid Läänemere lõuna- ja läänerandade valitsejaid kimbutanud aastasadu. Aastal 1202 troonile saanud Valdemar II, kelle valitsuse all olid lisaks Taanile selleks ajaks ka ulatuslikud alad Saksamaal, tegi esimese sõjakäigu Saaremaale juba 1206, kuid edutult. Järgnevatel aastatel sõdis Valdemar Preisis ja Sambias (praegune Leedu) ning pöördus Läänemere idakaldale uuesti 1219. aastal, kui ründas Põhja-Eestit, rajas Toompeale esimese kindluse ja purustas Lindanise lahingus seda rünnanud revalaste ja harjulaste väe.
/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)