L, 26.11.2022

Asjad, taaskasutus ja prügi ⟩ Lümanda koolilapsed pälvisid Eesti Rahva Muuseumi eripreemia

Andres Sepp
, Saarte Hääle tegevtoimetaja
Lümanda koolilapsed pälvisid Eesti Rahva Muuseumi eripreemia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaur Robin Vaher.
Kaur Robin Vaher. Foto: Lümanda Põhikool

2022. aastal ERMI-i laekunud kaastööde eest teemal "Asjad, taaskasutus ja prügi" pälvisid rohke osavõtu eest eripreemia Lümanda põhikooli õpilased ja õpetaja.

Kokku laekus võistlusele 187 kaastööd 146 autorilt. Eriauhinna rohke osavõtu eest pälvisid Lümanda põhikooli õpilased Joosep Kaal, Reiko Ratas, Linda Maastik, Tõnis Reitalu, Kaur Robin Vaher, Mia Maastik, Markus Asuja ja nende õpetaja Sirje Lulla.

Lümanda põhikooli bioloogia, ökoloogia ja loodusõpetuse õpetaja Sirje Lulla selgitas, et ERMi saadeti 23 tööd. "Üks neist oli õpetaja lugu sellest, kuidas me koolis taaskasutust teema ja õpilastele näitame, et prügi/kasutud asjad on ressurss, mida tuleb kasutada, mitte ära visata," lisas ta.

Töid kogus ta koolis eelmisel õppeaastal. Seega Joosep, Reiko ja Linda käivad nüüd 4. klassis, Tõnis, Kaur Robin, Mia ja Markus 7. klassis.

JOOSEP KAAL: uus elu vanavanaema talumaja ehitusjäätmetele

Joosep Kaal.
Joosep Kaal. Foto: Lümanda Põhikool

"Kodus oleme uue elu andnud minu vanavanaema talumajast saadud ehitusjäätmetele. Näiteks andsime uue elu vanadele köögi põranda laudadele. Tegime nendest endale uued köögikapi uksed.

Veel kasutasime ära vanad ahjukivid. Kivid seisid aastaid õues ilmastiku käes, kuna sel ajal polnud ehitusjäätmeid kuhugi viia. Nüüd leidsime kividele kasutust ja ladusime nendest seina.

Paljud arvavad, et see on soemüür, kuna tahmased kivid jätavad sellise mulje. Arvan, et kohe ei tasuks vanu asju ära visata. Alles aastaid hiljem võib tulla mõni tore idee mida nendega teha."

KAUR ROBIN VAHER: Minu võrri raami taastamine

Kaur Robin Vaher.
Kaur Robin Vaher. Foto: Lümanda Põhikool
Foto: Lümanda Põhikool

Mul on see raam päris kaua seisnud kuuri taga ja ma olen mõelnud selle taastamisele, sest muidu läheb vanarauda või müügiks.

Eelmine suvi lihvisin sellelt rooste maha ja värvisin kruntvärviga üle ja nüüd see ootab punast värvi ja rattaid ja veel paar detaili, et veereks.

Kui ma veidi raha juurde saaks, saaksin mootori ka osta ja siis on asi valmis."

LINDA MAASTIK: suured asjad saavad alguse pisikestest

Linda Maastik.
Linda Maastik. Foto: Lümanda Põhikool

Nii hea meel on, et aina enam pööratakse tähelepanu keskkonna säästmisele ning, et meie ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike saab iga inimene alustada iseendast ja oma kodust.

Oleme perega aastas vähemalt kord või kaks viinud taaskasutuskeskusesse Putukas, poodi Sõbralt Sõbrale ja MTÜ Meelespeasse väikeseks jäänud riideid ja jalanõusid, käekotte, peakatteid, raamatuid jne.

Mõnikord on leidnud mõni tore ja vajalik tarbeese sealt tee jällegi meie koju.

Riideesemeid, mis on juba üsna kulunud on ema viinud meie külas elavale eakale prouale, kes heegeldab nendest värvilisi ümmargusi kaltsuvaipasid.

Meie talu on üpris suur ja siin on mitu kaminat, ahju, pliiti, mida kütta külma ilmaga, siis õppisin meisterdama ema abiga süüteroose, millega saab väga lihtsalt tuld süüdata. Nende tegemiseks läheb vaja vanapaberist munareste, vanu küünlaid või küünlajääke ning plekk kaussi. Kõigepealt tuleb munaresti küljest eemaldada kaas siis rebida pesad teineteise küljest lahti ning kaanest rebida pikad ribad. Need rulli keearata ja pesadesse panna.

Potis sulatada küünlavaha ja siis roosid sinna sisse kasta, võib ka mitu korda kasta siis tulevad roosid värvilisemad.

Munakarpe kogume paljudelt sugulastelt ja neile vastu anname kauneid roose!

Minu mõlemad vanaemad elavad mandrimaal ja nii raske on igakord neid lilledega üllatada. Oleme emaga saatnud juba aastaid siis vastava arvu, kui vanaks just vanaema saab niimoodi kastitäie lõhnavaid süüteroose. Selleks puhuks kasutan lõhnaküünalde jääke. Pildil on 89 lõhnavat roosi, eelmiseks sünnipäevaks minu kallile Tartu vanaemale!

Minu arvates, suured asjad saavad alguse pisikestest ja selline pisikene taaskasutusvõimalus on ehk algus millekski suureks, siis kui ma ükskord suureks saan.

MARKUS ASUJA: Prillide taaskasutamine

Markus Asuja.
Markus Asuja. Foto: Lümanda Põhikool

Mul on prillid olnud juba üpris pikka aega ja selle ajaga on nad jõudnud ka katki minna. Alguses ei teadnud me, mida teha.

Mu ema käis prillipoes ja küsis, kas neid saaks parandada ja ei saanud. Aga siis tuli meil idee panna need kinni superliimiga ja imekombel see töötas. Tegelikult ei olnud see ühekordne juhtum, need on mul juba 4-6 korda katki läinud.

Mis siis, kui me ära parandanud ei oleks? Ilmselt oleks ära visanud ja pidanud uued prillid ostma, aga prillid on üsna kallid ja eriti ei raatsiks. Nii et miks mitte taaskasutada vanu.

Millal aga muutuksid need prillid kasutuks? Ilmselt siis, kui klaasid enam midagi ei näitaks ja kui need oleks täielikult hävinud.

MIA MAASTIK: Vana klaver

Mia Maastik.
Mia Maastik. Foto: Lümanda Põhikool

Minu vanemate garderoobis peidab end vanasse pianiinosse paigutatud buduaarikapp. Tallinna kodus oli meil 100 aastane klaver, mis oli pidevalt häälest ära, aga sisu väljavahetamine oleks läinud meeletult kalliks, seetõttu pidi midagi muud välja mõtlema.

Niisiis mõtleski mu isa, et teeks sellest emale buduaarikapi. Kaas käib üles ja klaveriklahvidest on tehtud sahtlile vahed. Ühe vertikaalse vahepaneeli võttis mu isa ära ning vahetas peegli vastu välja. Peegli taga ja klaveri allosas on kapp, viimase avamisel süttib tuli.

Tulemus tuli väga kaunis ning praktiline. Arvasime, et väärtustame klaverit niiviisi rohkem.

Alati ei pea ostma uusi asju, vaid tuleb otsida esemeid millest saaks midagi väga lahedat, praktilist ning originaalselt teha. Inimesed võiksid rohkem pöörata tähelepanu taaskasutamisele, sest nii ei lähe väärtuslikud esemed kaotsi.

REIKO RATAS: puutükk uppunud laevalt valgustab nüüd tuba

Reiko Ratas.
Reiko Ratas. Foto: Lümanda Põhikool

Ma elan Saaremaa läänerannikul ja käin isaga tihti mere ääres jalutamas. Peaaegu iga kord leiame sealt midagi, näiteks prügi, aga vahel ka midagi väärtuslikumat.

Ükskord leidsime mere äärest puutüki, mis on arvatavasti mingi vana uppunud laeva oma. Võtsime selle koju kaasa. See seisis meil tükk aega aia peal, kuni meil tuli mõte sellest laelamp teha. Puurisime puutükile augud sisse, värvisime pruuniks ja panime pirnid sisse. Täna ripub see minu ema kontori laes.

TÕNIS REITALU: prügi meie peres

Tõnis Reitalu.
Tõnis Reitalu. Foto: Lümanda Põhikool

Meie peres on taaskasutust võibolla isegi rohkem kui tavalistes peredes. Esimene asi, mis meie peres taaskasutamisega meelde tuleb, on mu venna uurimistöö Saaremaa ranna prügist, millega mu vend sai 2. koha.

See uurimistöö võttis umbes pool aastat minu meelest ja selle käigus käisime randades telkimas ja prügi korjamas terve perega. Telkimise osa meeldis mulle väga, nagu prügikorjamine alguses, kuid pärast hakkas see isegi mu venda ära tüütama.

Teine, mis mulle meelde tuleb on prügitalgud kus me korjasime terve kärutäie prügi kokku Soeginina pangal, mille mu ema korraldas. Soeginina pangal oli väga palju prügi, ma ise leidsin sealt 12 jalanõud ja jalanõu talda, 50 plastikpudelit ja väga palju pakendit.

Nii nagu ka teised pered, sorteerime ja jätame alles esemeid mida saame, nagu klaaspurgid, tootekarbid jne.

Kirjasaatjate arhiiv on Eesti Rahva Muuseumi juures üks võimsamaid kultuuripärandi allikaid, kus on praeguseks üle poole miljoni lehekülje lugusid väga erinevatel teemadel. 

Märksõnad
Tagasi üles