JÄRELHÜÜE ⟩ Hilja Kitt, meenutame Sind tänutundega!

In memoriam: Hilja Kitt Foto: Erakogu

16.10.1941 – 16.11.2022

Kurb teade, et tugeva kultuurihingega Hilja on siitilmast lahkunud, tuli kolmapäeval – 16. novembril. Temaga hüvasti jättes laseme oma mõtetest läbi Hilja elutee raskeid ja rõõmsaid hetki ja aegu.

Hilja Kitt (Nõgu) sündis 16. oktoobril 1941 Laimjala valla Käo külas asuvas isakodus, kuid mäletamisvõimelisena kohtus tütar isaga alles 38-aastaselt, kui tal avanes võimalus turismigrupi koosseisus sõita Rootsi ja veeta üks päev koos isaga.

Hilja on meenutanud neid aegu ema juttude põhjal. 1941. aastal oli pere sunnitud sõja eest rettu minema ema sünnikoju Sõrve Soodevahe külas, kust tüdruku 21-aastane isa koos kahe teise mehe ja sõudepaadiga 1944. a kevadel Gotlandi saarele pages.

Seda kindlas lootuses, et kohe-kohe tuleb ta naisele ja tütrele järele. Ta tuligi, kuid neil ei õnnestunud enam lahkuda, sest õu oli Saksa sõjaväelasi täis. Isa rääkis Hiljale, kui palju on ta võõrsil olles ja turbarabas töötades pisaraid valanud, et oma väikse lapse ja noore naise maha pidi jätma.

Teine katsumus tabas peret 1944. a sügisel. Hilja ema oli kuulnud, et sakslased plaanivad sõrulaste küüditamist, mistõttu olid vanavanemad kaevanud Sõrve metsa kaeviku, kus mõnda aega elati. Kaevikus redutamine lõppes, kui sakslased kuulsid lehma ammumist. See tõi kaasa teekonna tundmatusse, kuhu võeti kaasa nii raugad kui ka vastsündinud.

Vintsutusterohke tee läbi Ventspilsi ja paljude laagrite viis Tšehhimaale. Hilja täditütar ja vanatädi tütre kaheaastased kaksikud surid, Hilja jäi neljast lapsest ainsana ellu.

Tagasitee algas pärast sõja lõppu. Saaremaale jõuti augustis 1945. Algul elati mõni aasta Asva külas, 1949. aastal leiti eluase aga Mäebe külas tühjaks jäänud Kivi talus.

Seal möödus Hilja lapsepõlv, mida ta mäletas ja on meenutanud. "Soodevahe küla oli täiesti maatasa tehtud ja siiani ei ela seal ühtegi inimest. Minu onu, kes pärast Kuramaa lahinguid jõudis esimesena koju, rääkis kohutavast vaatepildist – igal pool olid inimeste laibad, tankid ja muu sõjatehnika. Kui 1949. aastal algas Siberisse küüditamine, tundsid ema ja vanavanemad meeletut hirmu, sest igal öösel sõitsid külades autod, millega inimesi ära viidi. Meid õnneks ei viidud, ilmselt seetõttu, et minu kaks onu olid värvatud Vene armeesse, üks neist langes Velikije Luki all."

Üks mälestuskilluke ka Hilja kooliaja algusest Mäebe algkoolis. "Kooli minnes polnud midagi selga panna, ema õmbles siis oma vanast mantlist mulle mantli ja vanaisa tegi auto õhukummist taldadega pätid jalga, millega käisin ka talvel. Suviti olin koos teiste lastega lehmakarjas. Mulle meeldisid hirmsasti hobused ja nii kui mu jalg ulatus looreha pedaalile astuma, hakkasin riisuma ja hobusega ka muid töid tegema."

Tantsupisik idanes Hiljas juba lapseeas. Ta ise on öelnud: "Tants on mind eluaeg huvitanud. Juba koolipõlves sai mõni tants välja mõeldud, hiljem osalesin rahvatantsu- ja karaktertantsurühmas. Kallus Jaani tantsukursustel sain Kaarliga tuttavaks. Edasi tuli juba Viktor Pooli klubi ja tegelemine võistlustantsuga. 1982. a hakkasime õpetama lapsi, sellega seonduvalt algas ka tantsulaagrite korraldamine ja võistlustel osalemine.

Tantsuklubi Flamingo nimi tuli aga Naime Lambilt. Niimoodi toimus see 2000. aastani, tantsuga sai omaks umbes 500 last, lisaks koolide tantsukursustel osalejad. Pärast seda jätkasime kaheksa aastat tantsustuudios Kitty lastele tantsu õpetamisega. Täiskasvanute seltskonnatantsuklubi kestab siiani, juba üle kümne aasta."

Tantsuklubi Flamingo ajaloo on Hilja ja Kaarel kokku võtnud oma raamatus "Aeglane, kiire kiire, aeglane" (2002), aga see raamat ei jäänud ainsaks.

2012. aastal toimunud sõrulaste IV ülemaailmse kokkutuleku eel oli Hilja idee koostada nende päevade puhuks Sõrve laulik. Ta oli ka lauliku tegemise põhiline vedaja.

On selgesti meeles tema ütlus, et ta küll teadis, et Sõrves on palju laululoojaid, kuid et neid nii palju on, oli suur üllatus. Hilja rõhutas ka seda, et see lauluraamat on oluline eelkõige sellepoolest, et valikusse võetud lauludes kajastus sõrulaste elusaatus ja -traagika ehk kõik see, mille tõttu sõrulaste kokkutulekud ongi ülemaailmsed.

Lisaks tantsule oli Hiljat alati köitnud ka laulmine. Ta oli kandev alt Maie Kuldkepi asutatud naisansamblis Madlid, mille ta agrotööstuskoondisse (ATK) tööleasumisel kokku pani. Kümmekond tegutsemisaastat liitis selle kollektiivi väga ühtseks ja aastakümneid kestnud sõpruskonnaks.

Mis oli Hilja elukutse? Ta oli lõpetanud Vana-Võidu tehnikumi ja tema esimesed aastad möödusidki loomade heaks toimetades. Aga need oskused ja kogemused kulusid ka hiljem ära, kui ta aastaid töötas varumisministeeriumi alluvuses Kingissepa rajooni varumisinspektsiooni loomakasvatuse inspektorina.

See amet ei olnud üldse kergete killast, sest lahendada tuli üsna tihti ka kaebusi, mis tähendas iga ilmaga ja teeolusid arvestamata väljasõite öötundidelgi, uneajast. Pealegi, ega probleemide lahendamine tervisele hästi mõju.

Ent kõigi eluraskustega aitas Hiljal toime tulla tema pere – abikaasa Kaarel-Günter ja kaks tublit poega Oliver ja Roald.

Kallis Hilja, Madlide poolt Sulle Igavikuriigis rahulikku und!