/nginx/o/2022/09/29/14864512t1h56d3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/15/15141161t1h6557.jpg)
Reomäe Skiita kogukond teatas eile, et pärast pikka ja vaevarikast lahenduste otsimist on otsustatud naasta Kreekasse.
“On olnud palju õnnistavat, ilusat ja imelist, ja ei ole midagi, mille pärast tahaks ära minna, kuid me lihtsalt ei suuda jätkata, kuna ei ole piisavalt nunnasid,” põhjendavad nunnad Saaremaalt lahkumist.
Nunnad Theofili ja Theohariti rääkisid eile Saarte Häälele, et siinne ühiskond on nad omaks võtnud ja toetanud, neid nõuannete või eeskujuga areneda aidanud, kannatlik ja peenetundeline olnud.
Nunn Theofili on sündinud siin, seega eesti keel on tal hästi välja tulnud sünnist saati, nagu ta ise ütleb, aga 2009. aastast kloostris elanud nunn Theohariti õppis keele ära Saaremaal elades.
“Alguses tundus eesti keel küll raske, aga Jumala abiga ja õdede toega sain selgeks,” räägib Theohariti.
Ta meenutab oma keeleõpingutest ühte pikka, külma ja lumist talve, kui oli rohkem aega lugeda: “Lugesin tasapisi palju raamatuid, mis olid tegelikult rohkem lastele mõeldud, ja inimesed ise aitasid ka. Piisab, kui ütled “Tere tulemast!”, juba siis ollakse positiivselt üllatunud, et oskan eesti keelt,” räägib Theohariti soravas eesti keeles.
“Ö-tähte ta ei ole veel selgeks saanud,” naljatab õde Theofili, lisades, et on loomulik, et õpitakse ära selle maa keel, kus parasjagu elatakse. Nemad ei kujuta teisiti ettegi.
Kogukond oli õdede sõnul algusest peale väga südamlik. Theohariti meenutab, kuidas kord Tallinnas laulupidu vaatamas käies kohtusid nad Saaremaa kooriga.
“Saaremaa laulukoor märkas meid seal, üleni mustas, nagu me oleme, ja hõikas: “See on meie nunn!” Nad ei tundnud meid isiklikult, aga pidasid omaks,” räägib Theohariti.
Nunn Theofili selgitab, et lahkumise otsustavaks teguriks on kahe nunna raske haigestumine, kelle õlgadel on skiita suuresti seisnud ja kes kogu tegevusele aluse pannud. Tõsiseks hoiatuseks sai Theofili sõnul ka möödunudsuvine kogemus ja teadmine, et haigena võidakse osutuda koormaks siinsele kirikule.
Ta lisab, et mitmel põhjusel ei ole enam lihtne saada “abiväge” Kreeka emakloostrist, mitte ainult suurenenud reisikulude tõttu, vaid ka sellepärast, et aastate möödudes kiindutakse kohta, kus elatakse, vastutus kasvab ning jäädakse vanemaks.
Theofili märgib, et paraku on möödas aeg, kui oli piisavalt nunnasid, kes tahtsid ja said skiitas elada ning isegi juhul, kui väike arv nunnasid oleks valmis käima vaheldumisi skiitat lühiajaliselt hoidmas, ei oleks sellel mõtet, kuna sel moel ei juurduks klooster kohalikku kogukonda.
“Kui juba skiita normaalse tegevuse juures ei tulnud kolmeteistkümne aasta jooksul juurde ühtegi uut liiget, siis on sellise variandi jätkusuutlikkus üsna kaheldav,” selgitab Theofili põhjust, miks on otsustatud minna tagasi sinna, kus nad oma kloostrielu alustasid.
Theofili märgib veel, et ütlemata valus on maha jätta kõik inimesed, kellega ühel või teisel moel kokku puutumine on olnud kaunis ja kordumatu õnnistus.
Siiski usub ta, et pikemas perspektiivis ei jää peale kahjutunne ja kurbus, vaid tänutunne ja ilusad mälestused, ning et nende sidemed Eesti inimestega ei katke, vaid kasvavad edasi, nii nagu olud lubavad.
Kirikuinimestele teadmiseks ütleb Theofili, et viis nunna andsid oma päranduse skiita peahoone ja abihoonete taastamiseks. “Majanduslikult oleme seega olnud sõltumatud abiprojektidest ja muust taolisest,” ütleb ta.
Theohariti ja Theofili ütlevad, et mesipuud võetakse küll Kreekasse kaasa, aga märtsini saab veel kohapealt mett.