ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Inimese lõpp ei erine paljuski elu algusest..."

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

"Kõik need paljukardetud eksamid on sooritatud eneselegi üllatuseks väga heale tulemusele. Ausaltöeldes ma ei tea enam, millist jumalat tänada, sest palvetatud sai ilmselt nende kõigi poole. Kelle teene see mind nüüd läbi aitas, ei saa ma kunagi teada.

Aga nüüd praktika esimene päev. Ausalt võin öelda, et aastaid oodatud, samas ka pisut kardetud.

Ma tean üsna kindlalt, et olen üpris külma närviga ning ka kergelt võikam olukord mind jalust ilmselt ei niida. Visuaaliga saan hakkama. Kuid tean juba ette, et mu Achielluse kand on kõiksugu lõhnabuketid.

Kardan, et kui ninna lööb põlvi nõrgestav lehk, on minu vaprusel joon peal, peristaltika hakkab tagurpidi tööle ning sisikond üritab kõri kaudu evakueeruda. Kuidas sa siis selgitad vaesele patsiendile, et “ausalt, asi pole sinus, vaid minus”, samal ajal öökides nii, et silmad märjad? Samas on mitmed haiglas töötavad inimesed rääkinud, et see pole midagi haruldast, sest ka kogenud hooldajad/õed võivad vahel mulksuma hakata. Paljudel pidi olema nõrkuseks mitte alumise otsa saadused, vaid näiteks hingamisteedest aspireeritud röga ja lima kopsiku tühjendamine.

Hoolimata nendest lohutustest olen ikkagi pisut pinges, aga samas põnevil. Õendushoolduse osakonda suundumisel on mu hing veidi rahul teadmisest, et ees on ootamas paar tuttavat nägu. Mulle meeldib siinse osakonna võime patsientide ja teineteisega nalja teha ning olemise kuidagi helgemaks muuta.

Selgub, et osakonnas on napilt üle 20 patsiendi, mida olevat erakordselt vähe. Kuna õues on palav, hakkavad palatid vaikselt umbseks kiskuma. Ühes toas elavad koos kaks naist, kes on praktiliselt kontaktivõimetud. Aitan hooldajal neid keerata-pöörata, annan juua, tõstan voodi peatsit kõrgemale.

Proua V silmad on aukus, juuksed helevalged. “Ta on imeilus,” ütleb hooldaja teda vaadates, samal ajal proua tekki sättides. Olen täiesti nõus. Päeva jooksul käin tema juures korduvalt, aitan asendit sättida ja süstlaga joota. Ta ei räägi palju, aga alati tänab ja võtab mul käest kinni. Ta käed on hirmus külmad, olgugi, et tal on peal mitu tekki. Peale mähkme vahetamist saame ta teise hooldajaga koos kenasti taas pikali ning taas on minu käsi tema pihus. Ootan hetke.

Hakkan juba vaikselt eemalduma, kuna tegemist on palju, aga ühtäkki hüüab ta üle palati: “Ma olen nii mures!” Veidi ehmun, sest ma ei teadnud, et väike habras naine on üldse võimeline nii tugevat häält tegema.

“Nüüd ma olen siin pikali ja.. kuidas ma siis pärast kaevu juurde saan?! Mu mees ootab!” Seisan taas tema voodi kõrval ning kinnitan, et ärgu selle pärast muretsegu, me kõik aitame ta kenasti kaevu juurde ja siis pärast tagasi voodisse. Tema näole ilmub kergendus.

Paar päeva hiljem kui praktikale tulin, oli proua V voodikoht tühi ja niigi inglit meenutav proua lõplikult ingliks läinud.

Samas palatis viibiv proua on täpselt sellises seisus, et pean vahel kontrollima, kas ta ikka hingab. Proua A nagu inimkest, kelle põhivajaduste eest on hoolitsetud, kuid tundub, et teda ennast enam seal sees ei ole. Kui teda raamiga pesime, ütles ta aga vaikselt: “Jätke mind rahule.” Ta ikkagi oli seas sees kuskil olemas.

Vaevu sööb, aga siiski sööb. Vaevu joob, aga siiski joob. Riietame ta puhtasse öösärki ning viime tagasi palatisse.

Veel toodi osakonda 101-aastane naine. Nahk õhuke kui paber. Ise nii rõõmsameelne. Paneb mõtlema, et inimese lõpp ei erine paljuski elu algusest. Osakonna naised rääkisid temaga sama pehmel toonil, nagu räägitakse lastega. Suhtusid temasse hellalt, nagu suhtutakse vastsündinutesse. Kauaks küll teda ei jätkunud, aga usun, et ta tundis end siiski hoituna.

Veider mõelda. Siinsamas majas, vaid kaks korrust all pool näevad ilmavalgust uued maailmakodanikud. Sünnitusosakond on esimesel, meie kolmandal korrusel. Siinsamas elu algab ja siinsamas see ka lõppeb. Ja siis selle kuskil vahepealsel ajal istud ja tunned rõõmu sellest, et esimesed praktikapäevad on möödunud öökimiseta, oled avastanud ja ennetanud ühe kanna lamatise ning kõiki esialgseid hirme trotsides veendunud, see valdkond on tõepoolest põnev.

Ainult et lisaks põnevusele on tekkinud suurem arusaam sellest, kuidas lisaks teoreetilistele teadmistele peab sul eelnevalt olema seadistatud empaatiavõime ja austus kõikide inimeste vastu, olgu nad täies elujõus mees-kurjamid, kes ähvardavad sussiga visata kui sa neile kohe küpsist ja kommi ei too või vaikivalt lamavad vanakesed, kes meenutavad rohkem bioloogilist kesta kui inimest. Aga nagu kogemus näitas - kuskil nad on siiski seal sees olemas."