"Meie teekond algas lähteülesandest, kus oli vaja jõustada disainiõpet üldhariduses. Me avastasime, et disainiõpe vajab soodsat pinnast, mis selle õppe rakendumist toetaks. Et õpetajad, kes kas disaini õpetavad või muul moel koolis toimetavad, peaksid ka vajalikuks sarnaseid põhimõtteid järgida. Siit sai alguse mõiste "haridusdisain", kus haridus tähistab konteksti, kus disainimine toimub, ning disain kannab endas mõtteviisi ja varustab teekonda protsessiga. Seetõttu on mõeldamatu, et disain toimetaks lahusolevalt hariduse teoreetilistest ja metodoloogilistest printsiipidest,"rääkis Eesti haridusdisaini keskuse juht Merike Rehepapp.
Rehepapp täpsustab, et iga protsess on tegelikult õpiteekond, mille puhul on oluline nii läbiviijate kui ka osalejate õpihoiak. Tema sõnul olukorras, kus disainer loob eeldused uueks, peab kasutaja selles uues ju elama õppima. Kui aga disainer ei tea midagi õppimisest, ei tea ta ka seda, kas see uuendus on üldsegi õpitav või millises mahus ja kui kiiresti see toimub. Konteksti tundmine on disainerile kohustuslik.
"Tänapäeval, kus me tegeleme väga komplekssete olukordade ja kiirete muutustega, on naiivne arvata, et see kõik on lihtsasti hoomatav ja kiiresti lahendatav," lisab Rehepapp. "Esmalt on vaja tajuda probleemi tegelikku olemust, selle avaldumise kohta, suurust ja mõju ning alles seejärel saab hakata sekkumisi planeerima."
Haridusdisaini asjatundjate Merike Rehepapi ja Helen Arovi sõnul on tarvis oskust igaühe elukogemuse pinnalt tekkinud arusaamu ära kuulata ja nendes ühisosa otsida. "Seda soovimegi hariduses juurutada," võtavad Rehepapp ja Arov kokku haridusuuenduse eesmärgi. "Samuti tuleb tugevdada suutlikkust vaadata probleemidele otsa laiemas kontekstis ning uurides erinevate osapoolte vaateid ja oma tegevuste mõjutasandeid."