ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Õpitud abitus on üks saatanlik nähtus"

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

"Osakonnas on paar väga värvikat tegelast, kes muudavad praktikapäevad päris särtsakaks. Ühe neiuga saime väga toredalt jutule. Ta siuke asjapulk, kellega võiks vabalt minna kohvikusse pirukat sööma ja kohvi jooma, sest jutt tädil jookseb ja meelelaad on värske. Märkasin, et et tema öökapil oli mingi hunnik vanu raamatuid ning tegin kohe julge järelduse, et ilmselt on need pärit osakonna raamaturiiulist. Pärisin, mida siis loetakse kah? Selgus, et ega seal midagi ülemäära elamustpakkuvat tema jaoks ei olnud.

Siis mul kihvatas, et mul endal ka ju kotis kaks raamatut kaasas parajasti ning vedasin need talle lugemiseks. Preili oli nii tänulik. Pärast kui palatist mööda hõljusin, nägin, et ta oli kenasti oma padja sisse vajunud, prillid ninal, ning nohistas vaikselt lugeda. Pärast toitis mind oma kodumaasikatega ning ütles, et kuna ta on nii pikalt pidanud haiglas olema, on need maasikad puhtalt tema mehe kasvatatud.

Edaspidi tõin talle lugeda veel mitmeid raamatuid, mis lõpuks teiste patsientide kätte ringlusesse isegi läksid. Mul oli selle üle ainult hea meel. Ühel hetkel hakkas raamatuid kaasa tassima ka kursaõde, kes on mo meelest olemuse poolest läbi ja lõhki sobiv just sellisele tööle, kus on vaja empaatiat, tähelepanelikkust ning hoolitsemist. Kui keegi on õeks sündinud, siis see on tema.

Ühes teises palatis toimus üks vahva vangerdus. Need osakonna naised kohe teavad, kuidas ja keda kuhugi sättida ning keda ühte tuppa kokku panna. Ja kui tundub et palati sümbioos ei toimi, siis tehakse muutus. Üks selline vangerdus tehti prouaga, kes ei olnud ülemäära motiveeritud enese püsti ajamiseks ja liikumiseks.

Ja paljud patsiendi ei pruugi aru saada, miks need siinsed töötajad pidevalt käivad ja neid jalule ajavad, aga tegelikult on põhjus väga lihtne – õpitud abitus on üks saatanlik nähtus ja inimene kipub olema täpselt nii saamatu kui tal lastakse olla.

Kuid paraku ei ole paljudel (ilmselt mitte kellelgi) oma kodus sellist luksust, et sa võid päev otsa voodis jalgu kõlgutada ning kõik tehakse ette-taha ära. Ning kui nad siis haigla retriidilt koju lähevad, on enesega hakkamasaamine palju keerulisem, mistõttu on suurem oht selleks, et ühel hetkel lõpetavad nad ikkagi tagasi haiglas.

See mitte-motiveeritud proua sattus kokku uue palatikaaslasega, kellega nad kohe klappisid. Enne kui keegi märgatagi jõudis, oli krapsakas palatikaaslane juba tõrksa neiu ka omale kaenlasse kahmanud ning teatas resoluutselt, et NÜÜD LÄHME JALUTAMA. Ja nii nad siis jalutasid.

Muudkui edasi-tagasi, imetlesid seintel rippuvat kunsti, vaatasid aknedest välja ning tatsasid koos rõõmsalt ringi. Panin tähele, et niipea kui piigad liikvele läksid, hakkas ka poiste palatis mingi sagimine pihta ja juba oli ringrajale liitunud ka härrade ekipaaž, kes sussi sahistades mööda koridore ringi seikles.

Mul oli kohustus viia assisteeritud jalutuskäigule üks proua, kes küll ise kõndis järi najal, aga ma olin turvameheks kõrval. Rääkisime tatoveerimistest. Küsis, kas mul on tatoveeringuid. Ütlesin, et on. Olin natuke valmis, et saan pragada, kuna generatsioonide kokkupõrkel tavaliselt ikka magmat lendab ning olin valmis hurjutusteks stiilis “tänapäeva noored on kõik soojad peast ja meie ajal jnejne”.

Aga selle asemel ütleb ta: “Ma oleks ka ikka pidanud tegema kui noor olin. Täiega kahetsen, et pole teinud. Ma olin siuke paha tüdruk, sõitsin motikaga ringi ja käisin igasugu oma aja rokkfestivalidel, aga tatoveeringuid pole teinud. Kus so omad on? NÄITA.” Ma küll esialgu veidi tõrkusin, aga ta järjekindlus ei jätnud väga palju rabelemisruumi ning eneselegi ootamatult kraapisin juba tindiplekki õerüü alt välja.

Igav siin igal juhul kuidagipidi ei hakka."