ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ Asjad muutuvad tõsiseks

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

"Täna rallisin mööda osakonda ringi sidumiskäruga ning õppisin, kuidas erinevaid haavu ja haavandeid lappida. See nädal on üldse olnud põnev. Sain paar korda sõimata. Ja mõned korrad südamest naerda.

Nüüd on käes see aeg, kus lapsekingades õehakatis näeb ka tõsisemalt seda, missugune võib välja näha üks korralik lamatis ja haavand. Jällegi sain endale kinnituseks, et visuaal mind nii hullusti ei häiri, aga lõhn on hoopis midagi muud. Kui sa oled ikka tõsiselt seal asja juures, pritsid haava sisse Prontosani, haav omakorda pritsib sind vastu verehäguse vedelikuga, siis saab vaikselt aru, et keha suudab inimesele ikka vahepeal korralikult mäkra mängida ning med-personal püüab siis omakorda elueest nende mäkradega võidelda.

Ma olen ääretult õnnelik, et saan ka natuke päris õdede asju teha – elulisi näitajaid mõõta, aspireerida, sidumisi õppida ja kaasa teha. Muidugi ekstra äge on see, kuidas ühtäkki kaob sõrmedest igasugune peenmotooriline oskus niipea, kui keegi seisab kõrval ja vaatab, mida sa teed.

Kõik algab sellest, et kui üritad kätt kindasse toppida, tormavad kõik sõrmed ühte puntrasse. Närv tuleb veel rohkem sisse. Kui kindad on kuidagi kätte plähmerdatud, siis elavad sõrmed ühtäkki täiesti oma elu ega kuula peamajast tulevaid käsklusi – käärid EI LÕIKA, kõik plaastrid muutuvad käes plaastripallikesteks ning pintsetid üritavad teha kõike muud kui koostööd.

Üksinda toimetades oled nagu adekvaatne kuju ja niipea kui kõrval on lisaks patsiendile veel mingi silmapaar, lendab kõik hunnikusse (lisan kohe, et see läheb õnneks ajaga paremaks).

Ühes palatis on koos naised, kes on liikumatud ja saabusid haiglasse, mõlemad varustatud märkimisväärsete lamatistega. Üks neist ei suhtle, ainult klammerdub voodivõrede külge. Teine, proua V, on perioodiliselt pisut häälekam. Vahepeal reisib ta teistes dimensioonides, aga kui tagasi tuleb, siis tal on üldiselt alati midagi öelda. Vahel head. Ja vahel natuke vähem head. Täna sidusime tema palatikaaslase haava ning kuna mul võtab igasugune korralikum töö veel harilikust rohkem aega, hakkas kogu krempel proua V-le tohutult pinda käima.

„PANE TULI KUSTU,“ kärgatas ta ootamatult. Võpatasin nii, et oleksin endal äärepealt skalpelliga sõrme maha võtnud (skalpelli kasutatakse surnud koe eemaldamiseks ning ma olin just seda teravad-torkavad konteinerisse poetamas). „Ma tean, et sind häirib see tuli, aga meil on hetkel valgust vaja, et sidumine lõpuni teha. Kui siin tehtud saame, panen kohe tule kustu ja saad edasi magada,”luban talle pühalikult. Palati nurgavoodist tabab mind tige pilk, millele järgneb dramaatiline teki tuuseldus.

Mööduvad mõned minutid. „PANE TULI KUSTU MA ÜTLESIN,“ karjatab uuesti nurgavoodist kogu, keda ma arvasin juba ammu magavat. Seekord pidin end ehmatusest kääridega pussitama.

Selgitan, et kohe on asi valmis ja tuleme edasi tema juurde siduma. „Lollakas,“ poetab ta seepeale. Arvestades, et just nii ma end pool aega siin uut ametit õppides end tunnen, võib see märkus olla üsna asjakohane.

Kui sidumiskäru lõpuks tema juurde jõuab, on ta rahulik ja leplik. Ütlen, et ta võiks nüüd end küljele keerata ja ühtäkki on ta vastutulelikkuse etalon, pilk malbe ja leplik. Arvasin, et nüüdseks on ta jälle leebunud ning andestanud, et teda nii süstemaatiliselt oma laelampidega tüütasime. „Nonii, vaatame üle, kuidas sul see kriimustus seal alaselja peal elab,“ ütlen leebelt.

„MES KRIIMISTUS? Sap näe siis, et mul on AUK SELJAS VÖI?!“ 

Selged pildid. Ta on täna ikka kohe väga kohal ja varitses meid oma lepliku pilgu tagant. Õnneks oli ta vist mo lollusest nii rabatud, et samal ajal kui ta auku seljas puhastasime ja sidusime, vajus patsient ise õndsasse unne. Tegelikult on tore tädi, tal lihtsalt omad hooajad. Nagu meil kõigil.

Üks märkmisväärne olukord: kuskil toimus mingi kommunikatsioonihäire ning miskipärast sain aru, et patsient, kelle juurde ma just suundumas olin, kuuleb pisut kehvasti. Või noh, kui „pisut“ tähendab seda, et kui kõrval pomm lõhkeks, siis ta küsiks seepeale „Kes koputas?“.

Läksin selle teadmisega varustault palatisse, tõmbasin kopsud õhku täis, läksin talle kenasti lähedale, eendusin ette poole ning karjatasin nagu psühhopaat: KAS SA JUUA TAHAD?!?!?.

Tädil silmad suured, vastab: „Ei juua ma ei taha, aga kui sa nii valjusti räägid, siis ehmatad mul pissi püksi ja mul pole mähet ka jalas.”

Palatikaaslased irvitavad ja ütlevad, et kehvema kuulmisega on too proua seal, osutades kõrvalvoodisse, kust kostus jõulist une-norinat.

Vähemalt üks patsient ütles mulle eile, et olen ta oma enda isiklik ingel – ainuüksi selle pärast, et küsisin, kas ta tahab, et aitan tal jalgades natuke vereringet ergutada ning neid spetsiaalse rosmariini jalakreemiga masseerida.

Personali seas on vaimukat rahvast ning käredaid persoone. Mu juhendaja õde on suurepärane- rahulik, heasüdamlik ja toetav. Tekitab kohe sooja ja turvalise tunde.

Selge on igal juhul see, et siin tuleb omada oskust iseenda üle natuke naerda ja leppida sellega, et esialgu on ikkagi pisut nisanäpu tunne. Selle jaoks ongi praktika ikka ülioluline. Teooria on üks, praktika midagi sootuks teist."